Ginnijutud ja sellest, kuidas ma hakkasin õhtuti süstlaga oma tuppa kaduma 

Juunikuu on juba läbi. Joosep ütles, et me pole 5 kuud näinud. Ei ole mul õrna aimu ka, kuhu see aeg kõik saanud on. Võinoh, mingi aimdus mul nagu on – nagu eelmiselgi aastal, isegi kui tööpäevade jooksul vean end poolzombina 12-st tunnist läbi, siis töönädala lõpus aga tundub, et pole midagi teinud ja ei saa aru, kuhu aeg on kadunud. 

Mingit pikka postitust tegelikkuses ei tule. Ginnijutudki pigem piirduvad paari pildiga. Eks ma adun, et ega see süstla mainimine oligi pea kõigi jaoks peamine põhjus, miks postitust avada. Tõsi, ilmselt peate veits pettuma. Nimelt õnnestus mul siin vahepeal kõrvapõletik üles korjata. Olles tervisekindlustuseta ning kindla veendumusega arstiabi vältida, siis guugeldasin kõikvõimalikke koduseid meetmeid kõrvapõletiku kohtlemiseks ja kasutasin neist igaüht, mille võimalused mul vähegi käepärased olid. Pean tunnistama, et mul pole õrna aimu, kas mind lõpuks aitas soe viin, mida ma endal igal õhtul kõrva kuristasin või hoopis siin kohaliku rahva meisterdatud soojaks aetud küüslaugumaigune oliiviõli, mida ma endale nädal aega järjest vahetult enne magamaminekut süstlaga kõrva ajasin. Või oli võidukas hoopis mu õe soovitatud hakitud küüslauguküüs, mille ma marli sisse mässisin ning siis plaastriga kõrva taha kleepisin? (Ma muide väga loodan, et see oli isegi see küüslaugune marli, sest vastasel juhul ei olnud see jant üldse seda väärt, et ma ühel hommikul seda plaastrit enda juustest kätte ei saanud ja pidin enda kõrvatagustesse juustesse augu lõikama). Väärt kogu see jama igatahes midagi oli, sest kõrv enam ei valuta. Mütsi kannan ma õues aga pea alati, sest kuna mul juukseid ka nüüd vähem on, siis nende kaitsvale kattele ma suurt loota ei saa. Tõsi, universumiskaalal on minu probleemid niivõrd tähtsusetud, et on, mis on ja tulgu, mis tuleb. 

Ginnimisest nii palju, et see aasta on puuvill olnud tunduvalt parema kvaliteediga ning masinatest meil ludinaga läbi jooksnud. Tähendab see seda, et hooajalõpp tegelikkuses juba paistab.

Siit veel mõned tehases salaja tehtud kvaliteetsed ja mitte-nii-kvaliteetsed pildid:

Töö on täpselt sama: võtad oma näidise..
..lükkad selle rullivahele
..puuvillakänakas ise läheb kotti
..käib kaalu peal
..ja siis on vaja ilusti ära pakkida.
Konsooliruum, kust käib ginni juhtimine.
..kuna aga puuvill jookseb hästi, siis hakkab ülemustel igav ning mu tüdrukuid käiakse igasuguste verejanuliste elukatega hirmutamas.
Kõige verejanulisem elukas, keda meil ginnialadel nähtud on.

Järgmisel korral kirjutan ma ilmselt juba siis, kui see kõik läbi ja teen väikse kokkuvõtte.

Jällelugemiseni ✨

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s