Minu teine aasta Austraalias 

Aasta pole mul tegelikkuses küll läbi, kuid läinud olen sellegipoolest ning tagasi minna vähemalt ei plaani.

Austraalias olin ma sel aastal 189 päeva ehk isegi natuke rohkem kui pool aastat.

Töökohti – 2:

Vallandatud sel aastal ei saanud ja üle ka keegi mind ei lasknud. Vastukaaluks hoopis tõsteti mul puuvillatehases lausa kaks korda palka (millest teise avastasin üldse alles pärast töö lõppu, mil ma tunnistatistikat tegin ehk seda palgatõstmist tehti nii salaja, et isegi mulle ei räägitud).

Parimaks tööks pean mingil utoopiliselt humoorikal kombel traktoristiks olemist. See kuidagi sobis mulle. Üksi oli mõnus. Kui suhtlema just pidi, siis sealse seltskonnaga klappisin ma ka rohkem kui tehases. Saadi kuidagi paremini aru sellest, et kui meil tobe töö nagunii on, siis võiks ju samahästi naltsi teha ja vähemalt oma elu mitte tõsiselt võtta.

Väärtustatud olin aga ikkagi tehases. Sel hooajal, olles samas tehases tagasi, ma tõesti teadsin, mida tegin ning ka ülemused tunnustasid seda. Asi oli võib-olla ka selles, et selle aasta noored olid enamasti nii uskumatult laisad, et teiste kõrval silma paistmist lausa polnud võimalik ära hoida, isegi kui mu eesmärk oli lihtsalt omaette enda tegevused ära toimetada ning sel moel päev kiiremini õhtusse saata. Pean aga ilmtingimata mainima, et oma vahetuse koristuspoistega oli mõnus ning olen tänulik nende töökuse ja samal ajal hea huumorimeele eest veel siiani – aitäh Heigo & Rait!

Seekordsel aastal juhtus ka nii, et kolmest vahetusest olin mina ainuke kogemusega tüdruk, kelle vahetuses olid kõik teised kogenematud (teistes vahetustes oli teadjamaid tegustejaid vähemalt kaks). Isegi, kui kahtlesin Meli puhul (ülemuste ülemus) viimase päevani, et kas ta mind ikka päriselt ka heaks tööliseks peab, siis tema otsustest vist võib järeldada, et mingi lontrus ma vähemalt tema silmis polnud.

Nii nägi välja tüüpiline koristuspäeva statistika.. või nii ma vähemalt arvan, sest “screenshoti” saatis mulle üks minu vahetuse koristuspoistest.

Parim ülemus – ikkagi tehases. Minu otsene ülemus John lausa kutsub mind ilma naljata oma tütreks ning ütles isegi oma biloloogilistele järglastele, et neil on nüüd õde. Sain siin veel paar päeva tagasi oma “värskele” isale isadepäevagi soovida (Austraalias ongi see septembris). Ei saa mainimata jätta, et John on lubanud ära taguda kõik need, kes mulle haiget teevad – kõlab jõlesüngelt, kuid pagan, mulle see isavärk täitsa meeldib.

Tehtud töötunde – 1270,5.

Peadpidi prügikastis veedetud tunde – just mu teisel Austraalia-aastal avaldus, et milline taaskasutus-nats ma ikka olen. Olin prügi sorteerimises lausa nii kirglik, et läksin mossis näoga Meli paluma, et kuna meil on palju pudeli- ja purgilimpside tarbijaid, siis võiks ikka olla vähemalt võimaluski, et need pakendid jõuavad ka ümbertöötlemisse. Mel lubas isiklikult asjad taaraautomaati ära viia KUI nendes kottides pole muud prügi. Jaaaaa ma pole elusees veetnud nii palju aega peadpidi prügikastis (kahjuks on täpsed tunnid küll loendamata), et mingite neandertaallaste sodi meie joogipakendite prügikastist (mis oli muide ikka päris suur) välja koukida.

Tehtud joogatunde – reeglina tegin ma iga hommik joogat (mõnikord isegi veel ka lisakord või -kaks päeva jooksul) ehk joogatatud tunde peaks kokku tulema kusagil VÄHEMALT 90 tunni jagu. Kindlasti see üks (kui mitte ainus) asi, mis mind tülpimusrikastest päevadest läbi vedas.

Kodusid (kus elanud vähemalt nädala) – 2.

Mostelistes ja hostelites ööbitud päevi – 7 (kusjuures peaaegu kõik ööd veetsin eri kohtades).

Parim hostel-mostel – Tribeca Apartments Brisbane-is. Seal oli nii mõnus, et mul on lausa kahju, et ma seal ei olnud rohkem kui ühe öö. Täiesti okei raha eest saab poolluksusliku stuudiokorteri, kus on kõik asjad sees olemas ning mille rõdult saab silmipaitavaid vaateid linnale. 

Reisitud osariike – piinlik öeldagi, kuid reisisin ma 189 päevast umbestäpselt 7 ja see toimus ka vaid Brisbane ümbruses.

Lemmik Austraalias – Noosa. Jumaldan seda niiväga, et hakkasin oma teisel Eestis oleku päeval õele ja emale rääkima, et kui ma ära surema peaksin, siis palun mind tuhastada ning viia Noosal olevale Alexandria rannale. Õde küll ütles, et “kurat, hakka veel sinu pärast maailma teise otsa lendama”, kuid ma vastasin “nalja teed, kui sa sinna kohale jõuad ja näed, millest ma räägin, siis sul on hea meel, et ma enne sind surin”. Õde naeris. Mu õde on tore.

Kängurusiikka veel sitaks.

Koaalasid ma sel korral ei näinud ühtegi, kuid tehase ümber olevat üks kunagi ringi komberdanud. Niisamuti, kui ma Noosal käisin, siis seal inimesed ka ühe matkaraja ääres täiega näitasid kuskile puulatva, kuid arvestades seda inimmassi, kes kõik ÜRITASID seda koaalat seal näha (sest see oli näha, kuidas ei vaadatud vaid ühte kohta, vaid siiski ringi seal latvades), siis mind ajas naerma mõte, et isegi kui keegi seal millalgi päeva jooksul päriselt ka koaalat nägi, siis nüüd on raudselt alles jäänud vaid inimesed, kes vaatavad kuhugi, sest eesolevad inimesed vaatasid kuhugi ja ütlesid, et seal kusagil on koaala (või midagi).

Madusid – jätkuvalt 0.

Vaalasid – 7. Käisin ühel vaalavaatlusreisil, sest maist novembrini on Austraalias vaalavaatlushooaeg ning bürood lausa pakuvad vaala nägemise garantiid. Odav see ettevõtmine ei olnud, kuid väärt iga dollarit!

Küürvaal. Pikkus kuni 16 meetrit. Kui mu 4-aastane õetütar seda pilti nägi, arvas ta, et vaalake oli nii armas, et me võiks ta pooleks teha ja kaissu võtta – tema saab saba ja mina näo.

Meeldejäävaim ütlus – Mel ütles mulle järjepidevalt juba esimesest päevast, mil ma tagasi tehases olin, et Joosep väärib ikka medalit, et ta mind välja kannatab.

Suurim õppetund – “when your number is up then your number is up” ehk tõlkes “kui su number on läbi, siis su number on läbi”. Meil tehases sai üks noormees (umbes 30-aastane) tema jaoks saatusliku astmaataki ning see oli lausa raputav meenutus sellest, kuivõrd väheolulised on meie igapäevased väiksed probleemid, millel laseme oma päeva rikkuda (või et see ikka tõesti pole maailmalõpp, kui Joosep minu sõnumile kolme tunni jooksul pole vastanud).

Mis oli sel aastal teistmoodi? Mul on tekkinud suur soov toetada kohalikku toodangut ning eriti veel väikeettevõtjat, isegi kui see tähendas, et ma pidin produktide eest rohkem raha välja käima.

Suurim õnn – tunnen, et mu teine (pool)aasta Austraalias oli kuidagi üleüldse väga õnnistatud – mul oli kõik olemas ja isegi kui minu paksuke oli teisel pool maailma, siis see oli okei – me teadsime, miks me seda kõike teeme ning ta oli justkui alati ikkagi minuga (kui see punkt sulle liiga esoteeriline tundus, siis ma üldse ei pane pahaks, kui sa peaksid otsustama, et ei üritagi sellest aru saada ning lihtsalt loed edasi).

Kahetsusi – pean tunnistama, et hästinatukene kipitab, et lahkusin enne oma viisa lõppu. Samal ajal aga see, kuidas mulle edasisedki plaanid ning täideviimisvahendid sülle kukkusid (sellest võib-olla järgmisel korral), jättis sügava mulje, et edasi on mul vaid üks loogiline samm. Ainus asi, mida ma ei teadnud, oli, et millal ma selle ära teen. Seda, et ma Eesti (ja edasi) kavatsen piletid osta, tundsin ma niipea, kui Mel oli mulle uut tööd pakkunud – minu aeg Austraalias oli läbi.

Lõpetuseks tore pildike sellest, kuidas me õega ühel hommikul käisime kvaliteetaega veetmas. Ta pisitütreke seda aega vist nii kvaliteetseks ei pidanud.

Uus postitus tuleb juba uuel ajal uue peatükina uuest riigist.

Saadan armastust 💕

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s