Ei saa kurta ehk welcome to Canada 🇨🇦 

Me ajasime Joosepiga Kanada-asju juba siis, kui me selle aasta alguses Vietnamis olime. Õigupoolest said viisaavaldused juba varem sisse pandud, kuid just jaanuaris saime tõsisemad viisakutsed. Joosep tegi oma taotluse ära, kuid mind segas idee sellest, et KUI ma jaanuaris juba viisa kätte saaksin, siis PEAKSIN otse Austraaliast Kanadasse minema, sest Kanadasse sisenemiseks antakse 12 kuud, kuid mina polnud oma teise Austraalia-aastaga veel alustanudki. Sellega ütlesingi oma viisavõimaluse ära ning leppisin ideega, et Joosepiga näeme veidi rohkem kui aasta pärast.

Vietnamis panin veel uue taotluse kĂĽll sisse, kuid kuna sel aastal välja antavad viisad olid juba otsakorral, siis ega ma suurt edu sellest oodanud. Lausa mitte midagi ei oodanud. Uskusin veel oma sĂĽnnipäevani, et olen oma teise Austraalia-aasta kindlasti lõpuni. Ometi aga justnimelt omaenda sĂĽnnipäevaks sain uue viisakutse. Nad näisid mind ikka järeleandmatult sinna ootavat.. Peagi oligi siis viisa käes ning kĂĽsimuseks vaid “millal?”. Tähelepanelikumad lugejad võib-olla mäletavad, kuidas Mel oli mulle uut tööd pakkunud ning ma talle eitava vastuse andsin.. veel samal õhtul läksin koju ning ostsin endale lennupiletid – nii Eesti kui ka Kanadasse. Ma ei viitsinud enam raha taga ajada (suure põuaga ei tundunud, et raha otseselt “maas vedelenuks” nagunii (ja tuludest kõrgemaid kulusid ma just ei tahtnud) ning muud endale seatud eesmärgid olin ma Austraalias ära täitnud (v.a prantsuse keele õppimine, see vajus ikka täitsa ära, kuid selle jaoks polnud mul ka mõtet sinna jääda). Samas, poleks mul Kanada viisat olnud, oleksin Austraalia viisa kindlasti lõpuni teinud, kuid nagu eelmisel korral öeldud, see lihtsalt kukkus sĂĽlle. Kui ma elus midagi õppinud olen, siis just seda, et kui midagi su ees “punase vaibana” lahti rullub, isegi, kui see ei liigu su plaanidega isegi paralleelselt mitte, siis ei ole mõtet jäärapäisena oma plaanide suunas rammida, vaid visata pilk peale, kas “punane vaip” viib äkki kuhugi, kus oleks su esialgse plaaniga võrreldes hoopis parem (and it usually always is).

Eestis olles polnud mul õrna aimu, mis mind Kanadas ees ootab. Teadsin vaid seda, et Joosepil on mingi töö, mida ma väga ette ei kujutanud, kuid Joosepi boss armastab teda nii väga, et otsib mulle ka sealkandis tööd ning saadab mu maandumisajaks hoopis oma naise mul vastu, “sest ilma Joosepita pole võimalik tööd teha..”. Kui ma Joosepit juba aastaid ei tunneks, siis arvaks ise ka, et nüüüüüüd küll smuugeldatakse prostituudiks ära, kuid Joosep kinnitas, et ülemuse naine on väga tore ning veidi üle 6 h sõitu pole temaga kindlasti midagi hullu. Kartsin küll, et millestkuradist ma temaga KUUS+ h räägin aga proua pidi jutukamat sorti olema. No tore. Üks probleem vähem.

Probleeme mõni aga siiski oli. Tõsi, algasid need juba Eestis. Olin enne väljalendu juba pikalt ohkinud ja kahetsenud, et miks ma pidin Kanadasse odavaimaid võimalikud piletid võtma, sest lende oli mul tervelt 4 ning erinevaid lennujaamas istumisi 24+ tunni jagu. Kogu reis pidi kestma kusagil 48 tundi ning pileteid ostes arvasin ma niivõrd siiralt, et see oli uskumatult hea diil (alla 300 euro ikkagi). Igatahes.. ei olnud. Kuid mu tülpimusallikas võib peituda ka seal, et Tallinna lennujaamas check inni tegema minnes vaatas tüdruk mind suurte silmadega ega saanud aru, et mis lennust ma räägin, sest seda lendu pole lihtsalt olemas. Ja ei olnudki. See oli KÕIGEST mu ESIMENE lend NELJAST.. Jaaaa ega ma reisikindlustusi senini ei harrasta. Väga palju ma tegelikkuses ei muretsenud, sest lootsingi olla lihtsalt fakti ees, et pean uued (ja hulga kiirema kohaljõudmisega piletid ostma). Kahjuks või õnneks sain sama lennufirma klienditeeninduskassast aga uued piletid Oslosse, mis läksid läbi Stockholmi, kuid jõudsid kenasti minu uue Oslost väljuva lennu ajaks sinna. Neljast lennust sai sellega viis. Edasi jäi vaid muretseda selle üle, et kuidas ma sellele jutukale naisele kuue tunni jooksul head ja ülihuvitunud nägu suudan teha.

Las Vegase lennujaam on justkui teine maailm. Kogu lennujaam (nii siselendude kui ka rahvusvaheliste lendude oma) on täidetud eri vilkuvate aparaatide ning kauge mündikõlinaga.
Lend Las Vegasest Kanadasse Calgarysse. Muide isegi pelkadel transiitlendudel läbi USA peab tegema Esta avalduse, mille maksumuseks 14 dollarit, kuid tänu millele mina näiteks sain riigis viibimise loa lausa detsembrikuuni. Tõsi, mulle meeldivad lennujaamad aga niiväga, et lennujaamadest väljas käimine piirdus vaid sise- ning rahvusvaheliste lendude jaoks mõeldud hoonete vahel seiklemisega.

Calgarysse jõudsin kenasti kohale, lausa kiiremini kui ette nähtud. Ka tööviisatoatlejatest olin ma sel lennul ainuke. Kui paberimajandus oli aetud ning ma lõpuks ka internetti pääsesin, oli Joosep kirjutanud, et proua oli Joosepile just teada andnud, et juba ootab mind ning mul vaja vaid leida uks number 15. Väsinuna, kuid rahuolevana, et ma ei pea ise oma kottidega siin linnas ilma internetita seiklema, läksin teda siis otsima. Teadsin vaid, et tädi pidi sellise veidi trullakama tagumendiga olema. Ă•ige ukse poole lähenedes ĂĽhte trullakat pepsi isegi silmasin, kuid see jooksis mu eest hoopis ära kurat. Kedagi teist seal polnud, teistest trullakatest pepudest rääkimata. Jäi vaid ĂĽle sellele ĂĽhele järgi joosta. Läks ta just sealt 15.-st uksest välja kah – no peab ju tema olema.. Panin talle aina järele ning välisukse juures seistes ĂĽtlesin oma esimese eestikeelse lausena Kanadas “no on sitakas”. Seda täiesti valjusti ning täiesti omaette. See trullakas pepu osutus hoopis lennujaama töötajaks, kes väga teatraalsete liigutustega ĂĽritas seal parkivale autojuhile selgeks teha, et ta ei tohi kohe ĂĽldse nii kaua seal olla kui tema juba olnud oli. Jaaaaa see autojuht polnud ei keegi muu kui minu Joosep, kelle pead kattis samasugune blond karvane kolmnurk, mis seal veel kaheksa kuud tagasi oli. Oi, see poiss oskab hästi valetada! Vaid kahel korral pidasin tema juttu veidi kahtlaseks ning no see kuus tundi bossi naisega tundus lausa absurd, kuid seekord uskusin ma tõeliselt ja kogu siiruses, et mind ĂĽks trullakas proua seal lennujaamas peale võtab. Oli ĂĽks trullakas poiss hoopis.

Mingit linnauudistamist me ei teinud. Mina tahtsin vaid süüa ning kuna Eestis oli just siis käes uneaeg ning mul oli lennukite ning lennujaamadega nagunii meeletu unevõlg, siis magasin suht õdusalt meie hotellitoas umbestäpselt 14 h järjest.

Järgmise päeva ainsaks eesmärgiks oli jõuda Banffi loodusparki, kus me olime sissejuhatusena Kanadas kaks ja pool päeva. Looduspargi alale sisenedes pidime me endale nö pargipiletid ostma, mis läksid meile kokku maksma 40 Kanada dollarit.

Mõned pildid:


Esimene koht, kus olin Joosepile tänulik, et ta sundis mind talvesaapad ning talvejope kaasa võtma, sest isegi kui need lennujaamades olid sõna otseses mõttes piinaks kaelas, siis kraadid Banffis kiskusid aga juba septembrikuus miinuse poole.

Esimese öö veetsime ametlikul alal, kus sai TELKIDA ning camper-autodes öö veeta. Kogu ala oli ümbritsetud karuaiaga, mis aga näiteks seal silla juures jalakäijatele mõeldud teel oli otseses mõttes lihtsalt eest lükatav.. Lollid need karud ikka on.. kui Joosep juba selle lükkamisega hakkama sai, siis vaevalt, et see karude jaokski probleem on. Meil oli igatahes hea meel, et meie ja karuaia vahel hulk teisi “elamisi” oli.

Jaaaaa inimesed täitsa telgivadki sellise ilmaga 🙂

Meil aga on suur auto, mille taha madrats täpselt ära mahub. Auto on puldiga käivitatav ehk kui öösel jahedaks läks, siis ei pidanud sooja sisse panemiseks isegi istuli tulema. Joosep ilmselgelt oma autoostu üle uhkust tundmas..

Lake Louise, mis on väidetavalt üks ilusamaid (ning turistirikkamaid) kohti terves looduspargis

Mingi muu järv.


Kitsed lakkusid keset teed mingit maas olevat loiku. Autodest oli neil räigelt savi ning neist võis rahulikult kaarega ümber sõita.

Ning ei läinud kahte täispäevagi aega, et me pärisloodus-karu näeks

Mina olin jõleelevil, kuid Joosepil oli peaaegu samasavi kui nendel kitsedel, sest see oli tema neljas karu Kanadas. Tõsi, nii lähedalt polnud isegi tema neid näinud – pilt tehtud ilma zuumimiseta ehk ta tuli täiesti auto kõrvale!

Varasematelt piltidelt pole küll väga hästi näha olnud, kuid täpselt nii sinine vesi seal igalpool oligi.

Vesi saab oma nö emeraldse värvuse kivijahust, mis tekib, kui liustikud oma liikumisega vastu mägesid hõõruvad. Pidevalt jooksev sulavesi kannab selle jahu vette ning sette segunemisel veega tekibki imeilus rohekas-sinine värvus.


Banffi looduspargis on mitmeid looduslikke (kuid kommertsistatud) kuume basseine, millest meie otsustasime järgi proovida viimase, mis polnud Jasperi linnast kaugel. Basseinid olid mõnusad, kuid Austraalia kuumade basseinidega võrreldes olid need vaat et jahedad.

Minu trulla jäi aga vist suht rahule.

Banffi looduspargi ääreala. Siis juba enam lund polnud.

Looduspargist väljumise hetkeks olin mina Kanadas olnud kolm ööd ja neli päeva. Kolmest ööst kaks sai veedetud autos. Vaatamisväärsuste poole näitas seal silte küll iga kilomeetri-paari tagant, kuid meie peatusime vaid siis, kui tunne peale tuli. Kindlasti tahaksime aga mingil muul aastaajal tagasi minna (kuid mitte suvel, sest suviti pidi oksendamiseni turiste olema). Eriti soojad mälestused on Banffi linnaga ning sealäärse “kämpimisega”.

Järgmisel korral juba sellest, mis meist sai Banffi looduspargist edasi minnes.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s