Tööst ja kodust ning vastupidi

Tööl olen ma samas kohas olnud 19. septembrist saati, samal ajal kui uues kodus oleme me olnud alates 1. oktoobrist.

Töö

Töötan ma ühes Itaalia restoranis. Sinna pärast Conklini maad uurima minnes ütlesin ma tädile (edaspidi: Karen) kohe alguses ära, et ega ma ettekandjatööd varem teinud pole ning restoranidest üleüldse mittemidagi ei tea. Leppisime aga kokku, et juba järgmisel päeval alustan ma hostessina ehk selle neiuna, kes inimesi retseptsioonilaua juurest lauda juhatab.

Meie restoran väljast. Asub ta teisel korrusel.
Retseptsioonilaud

Inimeste lauda juhatamine – no ei kõla keerulise tööna! Ometi aga hakkasid mul juba paari tunni pärast (kujuteldavad) linnukesed pea ümber lendama. Teenindajaid on meil üldiselt vähemalt kolm ning nende vahel on restoran sektsioonidena ära jaotatud. Rotatsioonina liigub iga uus laud järgmise tüdruku alasse ehk vähemalt idee poolest peaks olema võimatu, et üks tüdruk saab järjest kaks uut lauda. Esimesel päeval see suht ideeks vaid jäigi. Kuna hostessi ülesanne on nö värsketele laudadele ka täidetud veeklaasid viia ning juba lahkunud klientide puhul aidata teenindajatüdrukutel need lauad puhtaks teha ning linad vahetada, siis oli tihti olukord, mil uute klientide tulekul jäin ma restoranisaali vaatama nagu autotulede valgusesse sattunud hirv, kes isegi omaenda nime ei mäleta, sellest rääkimata, et ta oskaks arvata, et milline tüdrukutest nüüd viimasena uue laua endale sai. Aga see oli ok. Järgmisel tööpäeval olin ma selles juba niihea, et Karen mult lausa küsima tuli, et kas kõik eestlased on sellised tööloomad nagu mina või on see vaid mulle omane ”haigus”. Hostess on aga suhteliselt odav tööjõud, sest lisaks 16-dollarilisele tunnipalgale saab tema teenindajatüdrukutele (kaardiga) jäetud tippidest 5%.

Restorani sektsioonideks jaotamine.

Selle sama kõige esimese nädala nädalavahetusel oli mul baaritreening. Kujutas see endast seda, et ma olin ühe teise tüdrukuga reedel ja laupäeval baarinurgas ning me täitsime teenindavate tüdrukute arvutisse trükitud joogitellimusi (veini kallamistest kokteilideni). Kuna minust pole erilist joogisõpra, siis oli see muidugi jälle huvitav asjade areng, sest ei tundnud ma end veinipudeli avamiselgi mugavalt, sellest rääkimata, et teada, mis kuradi napsud dirty martini sisse käivad. Baaris saab lisaks 16-dollarilisele tunnipalgale (kaardiga) jäetud tippidest 10%. Nädalavahetustel baaris olla on suurepärane, sest meeletu tempo on taga ning oma parimal päeval olen ma lisaks tunnipalgale saanud nn tipiraha 100 dollarit.

Minu baarinurk. Kliente ma siin kunagi ei näe. Mulle tuleb masinasse vaid joogitellimus ning tüdrukud ise tulevad ja võtavad joogid ning viivad lauda.
Enne minu tulekut vallatles baaris armutu korralagedus. Isegi veinikapp oli täiesti suvaliselt üksikuid erinevaid veinipudeleid täis. Lahti on see restoran olnud juba 2,5 aastat, kuid mitte kuradi keegi polnud tulnud selle peale, et see kapp tähestikuliselt ära organiseerida. Ma saan veel aru, kui töötajaid ilmtingimata ei motiveeri tööandja elu lihtsustamine, kuid sealt kapist pidid ju tüdrukud ise veine otsima ning mõnikord avastama, et polegi midagi ning siis pidi keegi poodi jooksma.. Ma küll ei tea restoranindusest palju, kuid sellest sai isegi minusugune võhik aru, et see korraldus seal loll on. Enam pole 🙃

Baarist pandi mind ühel hetkel ka laudasid teenindama. Lubati treeningpäeva, kuid mittemingisugust treeningut ma tegelikkuses ei saanud. Võin kohe täiesti ausalt öelda, et olen tuvastanud uue asja, milles ma üle keskmise halb olen. Kogemuse eest olen aga niiväga tänulik, sest kliendina restoranis istudes pole mul olnud õrna aimu, kui palju tööd need tüdrukud tegelikkuses teevad – korralik persepktiivimuutus ning austus! Ning see klientidega lipitsemine on ka ikka talent – talent, mida minul ei ole.

Ka tüdrukutel on tavapärane tunnipalk, kuid oma palga põhiosa tuleb vaieldamatult tippidest. Sularaha võivad nad kõik endale jätta, kuid kaardiga jäetud tippidest saavad nad vaid 65%, sest lisaks eelnevalt nimetatule, saab ka köök 20%). Tippidest nii palju, et vähemalt meie restoranis peetakse 10-dollarilist tippi kehvaks rahaks. 20 dollarit on veel kuidagi ok ja sealt edasi on veel parem. Üldreeglina, kui sa kõigega oled rahul olnud, siis peaks jätma tipiks 20% oma arve kogusummast. Tipikultuur on siin nii tugev, et isegi kui sa lähed lihtsasse baari, siis ka seal on baarmanil tipiootus, isegi kui ta sulle vaid kraanist õlle kallab.

Restorani omanik Karen ei ole päris minu tüüpi inimene. Tal suri selle aasta aprillis abikaasa ära ning vähemalt tundub, et seetõttu on ta oma enda elu niivõrd pingeliseks elanud-teinud, et OHMYGOD-situatsioone, kus ta üle restorani lõugab, saab ikka suht igapäevaselt (kuid väärt on need kriiskamised suht sellisel ühel korral kahekümnest, kuid isegi siis väga mitte). Kuna see hakkas ka minu stressitaset tõstma, siis ütlesin juba Karenile, et hakkan lisatööd otsima ning restoranis ideaalis hakkaksin tööl käima vaid reedel-laupäeval, et nendel päevadel baaris olla. Restoran avatakse iga päev kell 4 ehk KUI ma peaksin uue töö leidma, siis peaks see ajaliselt vägagi tehtav olema. Samal ajal ootan ma aga pikisilmi detsembri saabumist, sest detsembris pidi restoran pidevalt puupüsti rahvast täist olema ning tippidega olevat inimesed sel ajal helded (ehk jooksvalt tõuseks ka minu protsent).

Novembris aga on inimesi niivõrd uskumatult vähe, et tihti haigutab meil täielik tühjus ning terve päeva peale võib olla 30 inimest.
Nädalavahetusel on aga teistmoodi. Lausa võib juhtuda, et retseptsioonilaua juures on ootejärjekord järgmisele vabale lauale. Sellisel ajal aga pilti mul teha aega ei ole, sest baaris olles saan vaid tuld.

Praegu töötan ma restoranis neljal päeval: esmaspäeval olen teenindaja ning kolmapäeval, reedel ja laupäeval olen baaris. Eks näeme, mis tulevik töö osas toob.

Kodu

Nagu öeldud, oma uues kodus oleme me elanud alates 1. oktoobrist. Kui Joosep veel Conklinis oli ja mina üksi Fort McMurrays, siis iga päev enne tööd käisin ma jälle mingisuguseid kortereid vaatamas.

Joosepi boss Paul oli mootori käima tõmmanud sellega, et korraldas mulle ”meie” kõige esimesed vaatamised. Mäletan veel, et kui olin Conklinis olles Paulilt küsinud nende aadressite kohta, siis ta suurelt kiitis, et mõlemad korterid on väga heas asukohas. Kui ma juba läinud olin, oli Joosep nende kahe korteri kohta veel midagi kuulnud, kuid mulle muidugi sellest teada ei antud..

Esimene korter oli selline, milline ta oli. Ei midagi erilist. Eriti meeldis mulle seda kortermaja haldava naise ütlus, et ega see konkreetne korter vaba ei olegi, kuid kõik korterid on sama plaaniga ning ega ma teistes midagi muud ei näekski.

WC põrandal lebas selles korteris mingi kompostimuld või muud sarnast.. Ja ta kasutas just seda korterit näitena, et sellised on ka kõik teised..

Teine korter oli aga veel suurem lemmik! Kui ma õhtul Joosepile helistasin, et talle korteritest rääkida, siis tuli välja, et Joosep oli terve päeva elevusest hambad ristis mu sõimu oodanud. Nimelt kui ma tädiga korteris sees olin, siis tädi vaatas ja uuris mind ning ühel hetkel ütles, et ”mul on millegipärast tunne, et sa ei tea, et siin alumisel korrusel kodutute varjupaik on”. Ahah. Elada kodututega samas majas ja selle eest maksta samal ajal kui kodutud ise seal tasuta on? Miks mitte.

Maja ise nägi ponks välja
Aga seest oli peldik
Meie “tavakodanike” korruse uks, mis oli silmnähtavalt muljuda saanud.
Ja siis läks üldse ühikaks ära.

Motivatsiooni ”kodust” välja kolida oli mul tegelikkuses küllaga. Isegi kui maja perenaine oli kõige armsam ja soojema südamega inimene üldse, siis tal oli väike komme oma garaažis ahelsuitsetada ning kuna garaaživahet käib ta majaga ühendava uksest, siis minu jaoks oli selles majas vastuvõetamatult vastik hais. Andke andeks, oma hommikujoogat teha ning järsku passiivse suitsetajana oma ukse vahelt sisse hiilivat haisuõhku hingata, ei tee rõõmsaks.

Pildil pereema Diane oma bestika ning 1/3-ga oma loomakarjast. Külalisi käis Dianeil muide igasuguseid karvased ja sulelisi (loe: hambutuid). Ka Diane ise oli tavainimese mõistes napakalt jutukas, kuid ta külalisi sai küll tihti suu ammuli kuulata ning omaette muiata, et küll see issanda loomaaed on ikka kirju.
Loomaaiast rääkides – Dianeil oli kolm kassi, kellest mitteükski mulle ei meeldinud, kuid mina meeldisin neile kõigile. Ma meeldisin neile nii kuradiväga, et kui ma olin minutikski toast välja läinud, siis oli suht garanteeritud , et vähemalt üks nendest oli mulle voodisse roninud. Pildil Smelly (eesti keeles siis Haisu), kes muide ei haisenud. Üks teine aga haises küll ning kasside toast välja lennutamine sai igapäevaseks “lõbustuseks”.

Panimegi Joosepiga kiiresti paika, mida oma korterist ootaksime ning sain hakata internetilehte lappama (Kanadas leiab absoluutselt kõike, mida sa võid otsida, Kijiji lehelt) ning rendifirmadele helistama. 9 vaatamist ning hulk risukortereid hiljem, leidsin ma midagi, mis vastas absoluutselt igale meie nõudmisele. Siin juba üle kuu aja elanuna ei suuda me siiani uskuda oma õnne, et me sellise kalliskivi otsa sattusime.

Vaade meie rõdult hommikul

Korter on meil kahetoaline. Hinnaks 1500 dollarit kuus ning selle hinna sees on internet, telefon, soojus, vesi, elekter. Tõsi, alguses välja öeldud hind oli veidi kallim, kuid kuna selle kortermaja naine oli mulle vihjanud, et ilmselt saaksime me hinnas alla kui sooviksime, siis Joosep pani oma šarmi mängu. Täiesti ausalt, ma käisin korterites, mille igakuine rendihind oli kõrgem, kuid mis isegi ei küündi samale võrdluspulgale (juba selle kodutute varjupaiga korter oli 1300-1400 vahel ja seal polnud mööblitki sees).

Korteris olid olemas kõikvõimalikud sisse ehitatud masinad ning isegi noad-kahvlid, klaasid, tassid, veekannud, rösterid ning tolmuimejagi. Esmase sisse kolimisena läks meil tekkide-patjade ning muu vajaliku peale umbes 500 dollarit. Kui Joosepilt küsida, palju meil siin majapidamise peale raha kulus, siis ta vastaks, et liiga palju, kuid perset on ikkagi vaja pühkida ning isegi kui Jossik arvab, et kui laua peal puru on, siis võib selle ju lihtsalt käega maha tõmmata, siis Miina arvas, et võiks Joosepit tuuseldada kõigi nende kordade eest, mil ta ema teda tuuseldamata on jätnud.

Siin on ka väga populaarne oma maja keldrikorrus välja rentida ning hinnad sellel on isegi soodsad, kuid oma majapidamine on ikka oma majapidamine. Või vähemalt meie arvame nii..

Elutuba
Köök
Magamistuba

Omaette positiivne joon on siin ka see, et Joosepi boss Paul elab meist reaalselt kaheminutilise jalutuskäigu kaugusel, mis on ideaalne, sest see tähendab, et auto jääb iga päev mulle ja logistiline probleem polegi reaalseks probleemiks kunagi muutunud.

Majast pm kohe üle tee on ka üks park, kus Joosep ilusate ilmade ajal iga päev käis discgolfi mängimas ning ma ise käin seal regulaarselt ülemuse koeraga jalutamas. Tal on üks teine koer ka, kuid too on nii energiline, et tema saab kaasa jalutama vaid siis kui mul Joosep ka kaasas on.
Mingil varasemal kuupäeval meie kortermaja väljast

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s