Kanadas töö otsimisest

Olin juba umbes kuu aega tagasi restoranis oma ülemusele ütelnud, et hakkan uut tööd otsima jaaaaa ma olen ikka veel seal.

Väidetavalt on siin Fort McMurrays rasked ajad ning töötuid inimesi on küllaga samal ajal kui töökohad on loetud. Siin linnas on see seotud ülemaailmse õli hinnaga (sest Fort McMurray on rajatud just õlimaardlat teenindava äärelinnana) ning kuna õli hind on läbi aegade üks madalaimaid, siis võib ikka ja jälle kohalikke kuulda rääkimas, kuidas praegused ajad on ikka raskemast rasked. Kui õliväljadel tööd pole, siis ei ole ka linnas tööd, sest linnatööd on üldiselt üles ehitatud just sellele, et õliväljade meestel meelt lahutada.

Meil tekkis Joosepiga vahepeal huvitav uitmõte kandideerida erinevatesse suusakuurortidesse, kus saaks küll miinimumpalka, kuid kus on tihti olemas majutus ning pidasime võimalikuks, et kogu töö kui selline oleks seal vaat et isegi tore (nagu ikka on hea mõtelda, et kusagil mujal muru rohelisem on või siis Kanada puhul lumi valgem..). Mina sain isegi ühe kõne, kuid kiiresti oli võimalik aru saada, et suusakuurortidesse kandideerimisega olime me tegelikkuses hiljaks jäänud. Majutuskohti pakuvad nad jällegi vaid konkreetsele hulgale ehk praegusel ajal üritasid nad täita viimaseid positsioone just nendega, kellel kohalik majutus juba olemas oleks olnud. Meil seda ei olnud ning olime veidi liiga mugavad, et praegusest kodust lahkuda ning hakata jälle kusagil uuesti elamispindu otsima. Suusakuurortides töötada soovijatele nii palju, et väidetavalt said majutuskohtadega töökohad ära broneeritud juba septembris ehk meie moodi molutamisega ei saavuta suurt midagi. Hooaeg algab Kanada suusakuurortidest üldiselt varanovembris ning lõpeb märtsipaiku. Meie oleme kuulnud, et British Columbia osariigis olev Whistleri suusakuurort pidi olema meeletult ilus ning fantastiline kui mitte lausa üks ilusamaid kohti terves Kanadas!

Samal ajal kui mina olen siin üritanud mingile asjalikumale töökohale saada, siis Joosepi boss oli Jossikule ütelnud, et pole üldse kindel, kas ja kuidas talveajal nüüd töötundidega saab olema. Sain Joosepile juba peaaegu ühe uue ning huvitava idee maha müüdud, millega ta mu üllatuseks suhteliselt lihtsalt nõustus, KUID talle jäi kusagilt silma, et üks kohalik söögikoht otsib serveerijaid ning oma CV-sse serveerimiskogemuse kohta valetades sai ta sinna tööle. 1. detsembril ta ka alustab (praegu õpetatakse teda välja) ning meil mõlemal on päris põnev näha, mis saama hakkab, sest tal on selle kogemuse vastu ehe huvi (vist tahtes küll eelkõige mulle kohta kätte näidata 😀 ). Naljakas on see, et ta pole veel serveerimistööga alustanudki ning talle on juba kahe õppepäevaga rohkem õpetatud kui mulle minu restoranis 2,5 kuuga.

Hoiaku poolest on Joosepil aga kindlasti lihtne alustada, sest mina olen nüüdseks avastanud, et restoranis töötamine on täielik numbrite mäng ning tema kuuleb mult kahel päeval nädalas, kuidas ma olen restoranis teenindanud inimesi, kes on mulle tipiks jätnud kümme dollarit või inimesi, kes jätnud hoopis viiskümmend. Kümmet dollarit jätvad inimesed jätavad reeglina nagunii alati kümme, olgu su nimi Miina või Julie, ning ühel päeval nii või naa koperdad sa selle laua otsa, kes on nii ägedad inimesed, et sa tahaksid märgade silmadega küsida, et ega nad ei tahaks sind endaga koju kaasa võtta ja seda isegi mitte seepärast, et nad sulle kõvasti tippi jätsid, vaid seepärast, et nad ongi toredad! Ei olegi see töö vaid lipitsemine ja kellegi persse pugemine…

Üldiselt tundub, et restoranidesse-söögikohtadesse on lihtne tööle saada. Peamine asi on end tõestada viisaka ning särava isiksusena. Väike vale resümees tagab sulle vähemalt sellegi, et sind järgi proovimiseks tööle võetakse ning saad mõnedki dollarid teenida.

Mujale tööle saamiseks maksavad tutvused üle kõige. Kui tutvuseid pole, ei ole tööd kah. Erinevatel lehekülgedel tööle kandideerides küsitakse pea alati, kas tunned kedagi, kes seal ettevõttes töötab või ega sul seal sugulasi pole. Joosep näiteks on saatnud üle 300 CV ning vestlusele on kutsutud vaid kahes kohas ja juba üks nendest on see tema restoran..

Ilma mingi kohalikul skaalal arvestatava hariduseta (mida meil Joosepiga kummalgi ei ole) või kohalike tutvusteta ausalt öeldes ma üldse ei soovitakski siia tulla.. See muidugi välja arvatud kui sa just peaksidki tahtma niisama kusagil suusakuurortides miinimumpalga eest ringi töllerdada.. mis oleks ka muidugi iseenesest äge kogemus, millest lastelastele rääkida..

Seikluste terviseks!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s