Meie (üli)aktiivsed jõulud

Enne jõule olid plaanid sellised, et kuna meil Joosepiga oli juba teineteise lõustade vaatamisest küllalt, siis olime koos Enno, Enno nõbu Aini ja viimase tüdruku Lauraga kokku leppinud pühad koos veeta. Et meil Jossikuga poleks saanud enam rohkem savi olla sellest, kuskohas need veeta, siis koha välja valimise ülesanne jäi teiste kanda. Ning sellega saadi suurepäraselt hakkama!

Majutuskoht sai võetud Airbnb-ga. Koha nimeks Rocky Mountain Chalet, mis Google-is on küll Banff Gate Mountain Resort-i nime all.

Majutus oli pisikeste majakeste kompleks. Pilt kahjuks tehtud suhteliselt pimedal ajal, kuid isegi siit saab aru, kuidas kogu see ala vapustav oli.
Vaade meie elutoast.

Kolme päeva maksumuseks 700 Kanada dollarit (ehk vaid 140 lõusta kohta), mis muide oli jõuluajale kohaselt kõvasti kallim ehk muul ajal on see veelgi soodsam. Seal oli küll vaid 2 tuba, kuid elutoas on (Enno sõnul) suhteliselt mugav diivan ning esikus oli ka mingi väljatõmmatav voodi. Kusjuures esikusse astudes oli esimene mõte küll, et enam tondimas kolkas ei saakski üldse olla, kuid niipea, kui esikust välja astutud, siis saab vaid oma õnne üle ohkida ning selle hämmastava diili üle imestada.

21. detsember

Sõitma hakkasime me juba reedel, sest Canmore’ini oli meil sõitu lausa 8 h. Kuna aga me mõlemad olime sel päeval tööl ning mina lõpetasin alles kell 10, siis sõiduga alustada saime alles õhtul 11 paiku.

Esimese öö veetsime autos, parkides TÄPSELT samas kohas, kus 3 kuud tagasi, mil me Joosepiga olime Banffist Fort Mcmurray poole vajutanud, kuid viimast kahte tundi mitte vastu pidanud
Ja assapagan kui kuradiiiiikülm siin ikka on. Kaugkäivitus küll aitas, kuid hommikul ärgates olid jääs nii aknad kui ka Joosepi munad.
Munad õnneks lasime hommikusöögina soojaks sealsamas toidukohas, mille taga meil auto terve öö olnud oli.

22. detsember

Sõit Canmore’i.

Tuli välja, et lõunas polnud mitte ainult soojem, vaid ka märkimisväärselt vähem lund. Kohalikud ise ütlevad selle Banffi-ala kohta, et mitte kunagi ei oska ette näha, mis seisud seal lumega olla võiksid, sest varieerub see neil mittemillestki kolme meetrini ning kahe variandi ajavahe võib olla vaid paaritunnine.

Majutusasutus pakub täiesti arvestatava valiku erinevatest lauamängudest, mis meie esimese õhtu väga mõnusalt ära sisustasid.

Muide, sealsamas peamajas on alumisel korrusel terve korrus sisustatud erinevate atraktsioonidega pinksilauast, lauajalgpalli ning nooleviskemänguni. Kui toas passida ei viitsi, siis seal võiks vabalt tunde mööda saata ning peale meie endi pole me seal kunagi kedagi näinud. Seal tšillimine täiesti ilma lisarahadeta.

23. detsember

Hommik algas Snowtips rendipoes Banffis, kus renditi absoluutselt kõike lumelaudadest suuskade, uiskude, naelikute ning suusariieteni välja. Hinnad olid nii soodsad, et me kõik kahtlesime kuni asjade tagastamiseni, et millal raha juurde küsima hakatakse. Meie Joosepiga saime täieliku lauavarustuse koos minu lumepükstega alla 50 dollari.
Ning pärast seda oli suund juba otse mäele. Võtsime poole päeva pileti, mis kestis 12-st 4-ni. Hinnaks 72 dollarit. Et me ise jõudsime sinna veidi pärast 12, siis oli kõigil mäe peale jõlekiire, et ikka täie raha eest laudadele või suuskadele valu anda. Pildil Joosep selga panemas pükse, mille ta ülemus talle paar kuud tagasi raske raha eest ostis.
Norquay suusakuurort. Rahvast oli ikka küllaga, kuid piisavalt vähe, et tuju hea oleks ning liftijärjekordades liialt kaua seisma oleks pidanud.
Kuna mina polnud kunagi lauaga sõitnud ning Laura tundis end suuskadel kesiselt, siis alustasime me nn lastemäega, mis esialgse pilguga tundus labaselt tasane. Kuid ei, oo ei, see ei olnud seda.
Kuid tundsin end piisavalt seikluslikult, et tahta teistega koos suurte poiste mäe peale minna. Muide see lastemägi (jah, see päriselt ka annab algaja jaoks isegi rohkem kui mäe mõõdu välja) on tasuta vallutamiseks ning alles sinna suurte poiste mäe lifti juurde saamiseks pidi piletid letti lööma.
Juba liftilt maha saades sain aru, et suurte poiste mägi oli viga, sest liftilt maha libistama hakates virutas Joosep mulle kogemata nii suure paugu mööda nägu, et silme eest oli must ning nina verine.
Vähemalt vaade oli ilus. Kahjuks või õnneks see ilus vaade jäi ka ainsaks asjaks, mille üle rõõmu tunda, sest see mägi oli nii kuradi hirmus, et lõpuks võtsin jalad laua küljest ära ning istusin risti lauale, lastes nagu kelguga mäest vuhinal alla.
Teistel läks vähe paremini. Joosep oli vaid korra elus varem lauatanud ning ta oli selles kõiges lausa veidralt professionaalne. Kui talt pärast pühasid küsisin, et mis talle jõulude juures kõige rohkem meeldis, siis temale jäi eredaimaks mälestuseks just mäe peal käimine.

Soovitusi nii palju, et kui olete puhta algajad, siis varustus rentida mitmeks päevaks ning esimesel päeval käia lihtsalt seal laste mäe peal harjutamas. Variant oleks ka see, et kui rahakott väga kitsas on, siis osta kahe peale üks pilet ning su vempsik saab lastemäel tsillida senikaua kuni sa suuremal mäel ära käid ja vastupidi (pilet oli lihtsalt mingi suur paberilipakas, mille pidi endale jope külge panema).

Õhtul jõudsime oma valusate persetega koju tagasi, Joosep tegi kõigile burgereid ning pärast seda läksime järgi proovima majutuskompleksi basseinimaja (mis oli jällegi tasuta), kus pidavat ka saun olema. Saun ei väärinud isegi sauna nimetust mitte, kuid kere solgutamiseks ning meenutuseks, kuidas minust 2-aastased mäe peal pidevalt mööda kihutasid, need basseinid käisid seal asja ette küll. Majutuskeskus oli kompleksi ühisüritusena välja kuulutanud ka ping pongi turniiri, kus meie poisid küll osutusid ainsateks osalejateks ehk kaua see ei kestnud.

Ning Joosep oligi nii väsinud, et kappasime koju ära. Iga mats oma nurka.

24. detsember

24. hommik algas Joosepi tehtud omlettidega
Ning siis läksime me juba Canmore discgolfi rajale
Vaated olid hunnitud
Ja läksid üha hunnitumaks
Kuna Enno oli alati esimene viskaja, siis on kõik viskepildid tobedal kombel mul temast, kuid tegelikkuses mängisid teised kah 🙂
Pärast seda läksime me Grotto järve äärde matkama, mis meie üllatuseks algas aga sellise suure tehasega, mis asus otse suure ning laia elektripostide jaoks tehtud sihi kõrval. Kindlust, et meid tore matk ees ootaks, ei olnud kellelgi.
Matk oli aga tegelikkuses ilus ning vististi ametlik start algas sellesama pingiga, kus ühe küla poisid kõik samale pildile jäid. Joosep juba kanjoni poole vaatamas.
Kogu kanjonimatk on jäätunud jõel, mille alguspunkt on kuivavõitu
Kuid edasi läheb asi juba nii jäiseks, et meiesuguste töllakate kõrval leidus seal inimesi, kes korralike naelikutega matkama olid tulnud.
Kuid tundus, et meil oli just ilma nende naelikuteta ülitore.
Uudistamist oli seal küllaga
Ning ka ohtlike sammude tegemist oli küll ja küll
Kuid muidugi oli vaja igalepoole ronida
20181224_161124_001-2.jpg
Ning juba varsti olid poisid siruli maas, et vaadata kui kaugele nad kõhu peal olles liugu suudavad lasta
Kui Joosep oli minult küsinud, et mis mulle jõuludel kõige rohkem meeldis, siis minu vastuseks oli õhtusöök. Ja ei, mitte sellepärast, et see oleks kulinaarselt vapustav olnud (mida see muide tegelikkuses oli), vaid hoopis selle pärast, et Enno nõbu Ain pidas eestlaslikult enne sööma hakkamist kõne, mis nii mõnelgi silmad märjaks võttis (noh okei, mul silmad märjaks võttis..). Ain rääkis, kuidas juba 1. novembrist saati on igalpool siin Kanadas uksest ja aknast jõulumeeleolu üritatud sisse lükata, kuid teda ei olnud see kätte saanud selle hetkeni kuni ta oli kamina ääres istudes saanud ninna minu isetehtud hapukapsa keetmishõngu.. ja see on midagi mille üle ta oli tänulik, nii ilusalt tänulik..

Selles airbnb-s oli muide kokkamiseks ABSOLUUTSELT kõikvõimalikud vajalikud asjad olemas – pannidest miksriteni välja, maitseainetest sool ja pipargi. Ainult oma toidukraam pidi olema. Saab vaid soovitada-soovitada-soovitada!

25. detsember

Kuna me jõulupäeval olime otsustanud disci mängima minna, siis järgmisel päeval oli vaid aus, et me kuulaksime Laura palvet ning läheksime Banffi, Lake Louis’ile uisutama. Mulle see mõte meeldis, sest olin kindel, et seal uisutamine võiks kindlasti maaliline olla. Ja oligi..
..täpselt selle hetkeni, mil said aru, et seal bussitäite jagu asiaate oli. Kõik nad pidid kõike pildistama – lumeküngastest kuuskedeni.
Ain tundis ka, et oleks tahtnud seal endast märgi maha jätta, kuid kuna meist keegi selfisid tegemas ei olnud, siis oli vaja kellegi teisega ühineda.
Kuna olime aru saanud, et see uisutamine poleks olnud pooltki nii maaliline kui see, mis me lootnuks, siis otsustasime seal samas järve kõrval mäkke viiva matkaraja ette võtta. Rada oli pideva ülespoole sammumisena kusagil 2,7 km, mis umbestäpselt 2 km lõpus tundus küll rohkem 10 olevat. Pildil juba alla sammumine, mis oli tunduvalt reipama kapakuga kui üles tammumine.
Kui me esimese mägijärveni jõudsime, siis pildijäädvustused said tehtud juba seepärast, et ”teha jäädvustus sellest, kuidas me just olime higistena 2,7 km mööda mäenõlva üles pannud, et mittemillestki pilti teha”. Pildil jäädvustaja-Ain. Tõsi, kevadisel-suvisel ajal oleks see koht kindlasti päriselt ka piltilus.

Mõte oli pärast ”uisutamas käimist” ka kusagil kuumades basseinides käia, kuid kuna see, kus me Joosepiga septembris käisime, oli kinni ning Ain ja Laura olid Banffi omas käinud ja teadsid seda jama olevat ning et järgmine asjalikum koht oli kahe tunni kaugusel, siis see mõte jäi teostamata.

Üks oli kindel, nagu ikka tundsid absoluutselt kõik meist, et Banffi loodusparki võiks mõnel muul (aasta)ajal tagasi tulla ning avastamist on siin mitmete ja mitmete päevade jagu.

Selsamal päeval leidsime me Joosepiga endas piisavalt jõudu, et Fort McMurray-sse välja sõita. Sõit oli pikk, kuid täis uusi otsuseid. Oleme endale seadnud praegu veel kinnituse saamata eesmärgi siia linna jääda vaid kuni jaanuari lõpuni (ning loodetavasti lahkuda ilma tagasi vaatamata). Miks kinnituse saamata või miks/kellelt meil üldse kinnitust vaja? Meil on üürileping siin oktoobrini ning rendilepingust leiab toredad sätted selle kohta, mis paha meile kõik kaela langeb kui siit enne tähtaja lõppemist lahkuma peaksime. Plaani esimene osa näeb ette selle, et niipea kui võimalik lähme rendifirmasse, et oma varem lahkumise võimaluste kohta uurida. Vast järgmine kord ka kuulete, kuivõrd edukas meie ettevõtmine ka olema sai.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s