Aastas päevi? 365
365 päeva riigiti jagunes sel korral niimoodi:
- KANADAs 34 päeva [sellest siin (Edusammudest ehk viimased päevad Fort McMurrays) ja siin (Head aega, Kanada!)].
- USAs 7+3 päeva [sellest siin (Tere, Ameerika ehk Washongtoni osariik kolme päevaga), siin (”Nüüd ma saan aru küll, miks sa siia nii väga tulla tahtsid” ehk Oregoni osariik kolme päevaga), siin (Kolm päeva Californias) ja siin (Kaks nädalat Mehhikos (ja minu kojuminek)).
- BELIZEs 12 päeva [sellest siin (Caye Caulker ehk mida teha siis, kui sul liiga palju raha on), siin (Belize City), siin (Hopkins), siin (San Ignacio) ja siin (Belize kokkuvõte – mis, kus ja kuidas?).
- GUATEMALAs 54 päeva [sellest siin (Guatemala ehk kuidas ma üle öö pidin hispaania keelt rääkima hakkama), siin (Imeline Semuc Champey), siin (Antigua ning Atitlani järve äärde jõudmine), siin (Panajachel, Chicicastenango ja Santa Catarina Palopo), siin (San Marcosesse jõudmisest, San Marcos La Lagunast ja ”töö”-elust) ja siin (San Marcose elu ilu ja valu)]
- MEHHIKOs 14 päeva [sellest siin (Kaks nädalat Mehhikos (ja minu kojuminek)]
- EESTIs 40+12+20 päeva [sellest siin (Suve esimene kolmandik. Osa 1) ja (Suve kolmas kolmandik. Osa 2 ehk mis sai pärast festivalilt jalga laskmist ning sellest, mida kuradit ma oma eluga teen?)]
- LÄTIs 1+1+3 päeva [sellest siin (Suve esimene kolmandik. Osa 1) ja siin (Suve esimene kolmandik. Osa 2)]
- TAANIs 6 päeva [sellest siin (Suve esimene kolmandik. Osa 1), siin (Suve esimene kolmandik. Osa 2) ja siin (Suve kolmas kolmandik. Osa 2 ehk mis sai pärast festivalilt jalga laskmist ning sellest, mida kuradit ma oma eluga teen?)].
- UNGARIs 3 päeva [sellest siin (Suve teine kolmandik. Osa 2 ehk Ungarisse vabatahtlikuks!)]
- IISRAELis 17 päeva [sellest siin (Suve teine kolmandik. Osa 2 ehk kuidas minust Be’er Tuvia lehmaprintsess sai) ja siin (Suve kolmas kolmandik. Osa 2 ehk mis sai pärast festivalilt jalga laskmist ning sellest, mida kuradit ma oma eluga teen?)]
- POOLAs 7 päeva [sellest siin (Suve kolmas kolmandik. Osa 1 ehk sellest, kuidas Poolas oli täiega nõme) ja siin (Suve kolmas kolmandik. Osa 2 ehk mis sai pärast festivalilt jalga laskmist ning sellest, mida kuradit ma oma eluga teen?)]
- LEEDUs ~2 tundi [sellest siin (Suve kolmas kolmandik. Osa 2 ehk mis sai pärast festivalilt jalga laskmist ning sellest, mida kuradit ma oma eluga teen?)]
- INDIAs 41 päeva [sellest siin (India enne joogaashramit ehk kolm päeva (miljoni)linnakeses Mysore), siin (94 tundi loengutes persetamist, 63 tundi joogatamist, 24 tundi joogaõpetajatreeninguid ning 11,5 tundi mediteerimist ehk 30 päeva joogaõpetajaambitsiooni Indias), siin (Tagasi tsivilisatsioonis), siin (India rahamogulid, kes mu rongipileteid kinni maksid ja hotellis toa kinni panid ehk (natuke liiga pikk) lugu ”diivanisurfamisest” Hampis ja Bangaloreis + India kokkuvõte) ja siin (Mis on Uus-Meremaal teistmoodi kui Indias ehk sellest, kuidas olen mingi mehega kuu aega bussis elanud)].
- UUS-MEREMAAl 83 päeva [sellest siin (Mis on Uus-Meremaal teistmoodi kui Indias ehk sellest, kuidas olen mingi mehega kuu aega bussis elanud), siin (Uus-Meremaa A&O ehk kõik oluline viisa tegemisest siia tulemise ning kohapeal asjade ajamiseni), (Abel Tasmani rahvuspark ehk sellest, kuidas käisime Joosepiga metsas putukasitta lakkumas), siin (Pimpime bussi), siin (Kuu aega tööd viinamarjaistanduses) ja siin (Kuus nädalat Blenheimis – meie uues kodus)].
Külastatud riike seega? 13 ja pool (isegi kui Leedust sõitsin vaid läbi, tehti siiski bussijaamas peatus – selle ümbruses kablutasin mõniteist minutit ringi)
Kuhu läheks ilma pikemalt mõtlemata tagasi? Guatemala ja India. Mõlemad on minu südames väga erilisel kohal. Guatemalas kaotasin enda, kategooriliselt, kõikehaaravalt, täielikult. Veidral kombel aga see suur kaotus osutus täielikuks õnnistuseks, sest terve ülejäänud aasta vältel kogesin arulagedalt ägedaid seikluseid. India aga oli veel erilisem. Indias mõistsin, et olin alati olemas olnud, et olin alati elus olnud.. ja et see elu on ilus.
Lennatud lennukeid – 19.
Üle lastud lende – 2.
Öid sai veedetud nii- ja naamoodi:
- backpackerites – 12+4
- couchsurfimisena 4 ööd, millest 2 oli külalistemajas ning 2 hotellis
- heade inimeste loal nende diivanitel-vooditel – 21
- hostelites-mostelites (kohtades, kus mul oli oma tuba) – 42
- kodus (Eestis – kas siis Hiiumaal või Tallinnas) – 70
- lageda taeva all – 3
- lennujaamas – 1
- lennukis – 4
- meie Kanada korteris Fort McMurrays – 27
- Kanadas ostetud Dodge Caravanis – 11+1
- meie Uus-Meremaa renditoas – 50
- sõiduvõimetus bussis (mis ei kuulunud meile) – 39
- sõitvas bussis (mis kuulub meile) – 30+1+1
- telgis – 4
- teise tüdrukuga tuba jagades – 36
- ööbussis – 1
- öörongis – 1
Töökohad, kus maksti ka palka – 3. Nendeks on olnud: ettekandja Kanadas, viinamarjaõisikulugeja Uus-Meremaal ning tänaseks olen paar nädalat siin kiivimaal ka traktoristiks olnud.
Töökohad, kus palka ei makstud – 1. Olime Joosepiga 6 nädalat ühes Guatemala hostelis vabatahtlikeks, kellele ”maksti” töö eest majutuse ning toiduga.
Need päevad aastas, mil raha eest tööd tegime – 16 ettekandjana, 20 viinamarjaõisikulugejana, 12 traktoristina.
Need päevad aastas, mil majutuse ja toidu eest tööd tegime – 30.
Töötatud tunde – umbes 351.34 tasustatud ja umbes 150 tasustamata tundi.
Need päevad aastas, mil me pole töötanud ei tasustatud ega ka tasustamata töökohtadel – 280.
Minu juhitud eri sõiduvahendeid – 9, mille sekka selle arvu puhul loen ka ema ning õe autod Eestis ja ka jalgratta, mille puhul olen küll sõitnud eri riikides eri mudelitega, kuid ühendan need kõik üheksainsaks sõiduvahendiks.

Tagasivaade aastale
ELU ESIMENE (ning loodetavasti viimane) PÄEV POLITSEIJAOSKONNAS – mu Kanada ülemus oli rääkinud juba nädalaid, et tahab mind purjus peaga näha, kuid kuna seda tavalistes sotsiaalsituatsioonides ei juhtunud, pidi ta kasutusele võtma huvitavamad meetmed.
PÖÖRASEIM PIDU – Vancouveri maa-alune geiklubi. Hoolimata sellest, et pidin Joosepit pidevalt iharate pilkude ning isegi iharate käte eest kaitsma, oli see ometi selline pidu, mida sõnades pole võimalik edasi anda, kuid ei unusta mitte kunagi.
SUURIM SÜDAMEVÄRISTAJA – Seattle veebruarikuu alguses. Kui Vancouveris oli juba kevad käes, siis aga Kanadast USAsse, Washingtoni osariiki sõites, ootas meid seal talv, mis oli tulnud ootamatult nii meile kui ka tegelikkuses kohalikele.
VÄGEVAIM LOODUSNÄHTUS – California rannikusekvoiad, mida Joosep oli soovinud juba 5-aastasest saati oma silmaga näha.

KUMMALISEIM KUMMITUSLINN – Belize City, mida ei saaks isegi parima tahtmise juures pidada mitte ühegi reisi kõrghetkeks, kuid mainismisväärne on see kohe kindlasti. Sattusime linna pühapäevasel päeval, mil pea kedagi ei liikunud ning isegi toidu leidmisega pidime vaeva nägema.
KÕIGE SÄRAVAM TÄISKUU – täiskuuarmastajana on sellist asja pea võimatu valida, kuid ometi jäi veebruaris Hopkinsis nähtud kuu meelde erakordselt säravana. Käisime Joosepiga öisel rannaribal jalutamas ning kogu õhtut saatis müstiline hõng.

NALJAKAIM AVASTUS – olime parasjagu Guatemalas, eelmisel päeval käinud avastamas fantastilisi Semuc Champey türkiissiniseid basseine pärast mida ostsime samal õhtul kohaliku küla turult homse hommikusöögi, sest ees ootas järjekordne pikk bussisõit mööda Guatemala käänulisi teid. Hommikul ärgates olime alguses segaduses, siis ilgelt pettunud ja pärast seda naersime juba kogu südamest. Miks?
SUURIM OSTUPROHMAKAS – Guatemalast ostetud niinimetatud käsitööpüksid.

KÕIGE ROHKEM TÄHELEPANU SAANUD KODU – meie elamine Guatemalas sel ajal kui hostelis vabatahtlikeks olime. Buss oli täpselt sellise koha peal, millest polnud võimalik ei mööda kõndida ega ka mööda vaadata. Sissepiilujaid oli ausalt öeldes isegi rohkem kui oleksime tahtnud.

LAHEDAIM(AD) AVALIK(UD) ÜRITUS(ED) – trummiring(id) Hostel Del Lagos. Need toimusid igal teisipäeval. Kuna olime seal 6 nädalat, siis sai osa võetud ka kuuest trummiringist. Võib kõlada mingi nõmeda hipiasjana, kuid peab ütema, et need üritused on täiesti omaette kunstivorm.

SUURIM SAAVUTUS – 108 päiksetervitust, mida olen teinud sel aastal suisa kahel korral. 108 on number, millele omistatakse suurt tähtsust nii astronoomias kui ka joogas. 108 päiksetervitust on joogaseeria, mille läbimiseks on tarvis kokku teha 2592 liigutust. Esimest korda tegin 108 päiksetervitust sel aastal Guatemalas, mil osalesime Joosepiga ühel üritusel, mille programm just niimoodi peale hakkas. Teine kord oli India joogaõpetajatreeningu lõpus, mil tavapärase 2-tunnise joogatunni asemel tegime 108 päiksetervitust. Absoluutselt, ilma liialdamata, üks raskemaid asju, mida olen kunagi teinud!

KÕIGE MÕISTMATUM ASJADE KÄIK – deit teise mehega samal ajal kui veel Joosepiga koos olin.
LÕPLIKULT MAHA MURDEV SÜNDMUS – järvestunud vulkaanikraater neelas mu gopro.
EBATRADITSIOONILISEIM KINGITUS – tatoveering.

SILMI AVAVAIM TÕDEMUS – Guatemalas elades vaatasin neid kodutuid koeri, kelle üle kõigil hirmuskahju on, samal ajal mõistes, et mitte ainult pole nende koerte elu parem kui seal elavate inimestel – olgu nad kohalikud või turistid, vaid erinevalt inimestest ei raiska nad ka oma elu ei minevikukahetsustele ega tulevikuhirmudele. Mõistmine, et koera elu on minu elust õndsam, oli esimene samm mõistmaks, et teen midagi valesti.

SUURIM FRUSTRATSIOON – Joosepiga Mehhikos. Olime otsustanud pärast lahkuminekut koos edasi reisida. Täiesti ilma igasuguse põhjuseta. Mina leidsin, et kui juba nagunii oleme ”sunnitud” koos olema, siis võiks seda aega konstruktiivselt kasutada. Seetõttu üritasin Joosepilt võimalikult palju küsimusi küsida, et saada paremat nägemust ja arusaamist endast ja sellest, mida ma valesti olen teinud/teen.
HINDAMATU MÄLESTUS – seikluslik jalutuskäik päiksepaneelivennaga Playa Del Carmeni agulis, et mu telefon parandusse viia.
USKUMATU ÕNN – lugu, mida olin Mehhiko ning minu kojumineku postituses kirjeldanud ”viie tärni seiklusena”, kuid millest seal kirjutama ei hakanud, on nüüd siin teie ees. Olime Joosepiga jõudnud just San Josesse pärast 6-tunnist bussisõitu Los Angelesest. Kuigi Morgan Hill (kuhu suundusime) jäi bussisõidul San Josesse täiesti konkreetelt tee peale, juhtusime pahura bussijuhi peale, kes meie jaoks eraldi peatust ei olnud nõus tegema. Tähendas see meie jaoks seda, et pidime San Josest ilma internetita leidma võimaluse jõuda Morgan Hilli, sest USA simkaarti meil veel polnud. Hoone, mille lähedal meid San Joses maha pandi, nägi välja midagi rongipeatuse sarnast, niisiis otsustasimegi sinna minna, et kohalikelt uurida, mis oleks meie jaoks odavaim ning lihtsaim viis Morgan Hilli jõuda. Tuli välja, et jaamast välja minnes ning vaid 100 m kõndides ootas meid teistsugune bussipeatus, kust väljub buss justnimelt Morgan Hilli ning seda vaid kopikate eest. Läksimegi peatusesse ning uskumatult varsti olimegi juba bussi peal. Morgani Hilli jõudmiseks pidi buss läbima San Jose keskuse, kuid just sel päeval oli toimumas mingitsorti mehhiklaste paraad ning terve linn oli MEGALT umbes. Olime mõlemad sellest surmani ära tüütatud, sest tundus, et jõuaksime jala ka kiiremini. Kui aga linnast välja saime, siis läks ka bussisõit ladusamalt. Ühel hetkel Joosep arvas meid õiges kohas olevat. Jõudsime veel meie taga istuvatelt mehhiklastelt selle kohta küsida ning nende noogutusest piisas, et järgmises peatuses juba bussist välja krapsata. Seal aga saime aru, et ei teadnud ikka veel, kus oleme. Otsustasime leida mingisugusegi inimvormi, palumaks, et meile öeldaks, kust saaksime endale simkaardi osta. Inimkontakti ei leidnud mujalt kui ühest suvalisest putkast, kuhu mina infot otsima läksin samal ajal kui Joosep kottidega väljas ootas. Putkas istusid kaks noormeest, kes olid abivalmilt nõus gpsist vaatama, kust simkaardi saaksime. See koht oli ilgelt kaugel. Palusin seepeale, et nad paneksid sisse selle adressi, kuhu olime auto jätnud. See aadress.. oli veel kaugemal.. Olime liiga-liiga vara maha tulnud. Mingil põhjusel jäin seal veel midagi küsima, ning varsti üllatas mind ”pehmematsorti” ropendamine selle poisi suust, kes istus tagapool. Ütles midagi selle kohta, et kavatses meie mure täiega konkreetselt eirata, kuid mida kauem ta seal istus ja mind vaatas, seda valjemaks muutus hääl tema peas selle kohta, et ta peab meid aitama. Nii me end mõned hetked hiljem tema autost leidsimegi. Enneolematult toredal kombel viis ta meid kõigepealt kaubanduskeskusesse, et saaksime osta simkaardi JA siis ka selle maja juurde, kuhu olime veebruaris auto jätnud (mõlemad kohad olid täiesti eri suundades). Autosõitude ajal selgus, et ta oli just vahetult enne minu sisse astumise hetke töö lõpetanud ning just seepärast oma sõbra juurde istuma tulnud. Seda kuuldes mõistsime, et kui San Joses ei oleks mehhiklaste paraadi olnud, poleks me eales selle noormehe peale sattunud.. Kokkusattumus missugune..
RASKEIM HÜVASTIJÄTT – minu lennuki peale minek San Fransiscos. Just USAsse jõudnuna oli Joosepist saanud täiesti teistsugune mees. Üleöö ta mitte ainult ei olnud nõus vastama igale mu küsimusele, vaid lausa julgustas rohkem küsimusi küsima. Mehhikos oleks olnud lihtne tema juurest ära minna, kuid pärast ühise keele leidmist oli lõplik lahkumine rängemast ränk.
ESIMENE VALGUS SÜSIMUSTAS TUNNELIS – ISTA nime kandev treening Taanis (mis tegelt toimuvad eri kuupäevadel üle maailma). Treeningust kuulsin juhuslikult. Taani valisin juhuslikult. Kohale jõudnuna aga tundsin, et juhustega on sellel kõigel väga vähe pistmist.

SUURIM PAHVIKS LÖÖJA – kui elu saatis mulle täpselt selle, mida arvasin end tahtvat.
…
PÖÖRANE KOGEMUS – minek vabatahtlikuks Ungarisse, kus kavatsesin farmis elada, kuid sattusin hoopis kanepiarmastajatest räpakollide perre, kes panid mu õue kitsede ja kasside vahele telkima.
SÕNATUKSVÕTVAIM TÄHISTAEVAS – ihuüksi (ja ihualasti) vedelemas hilisõhtuses Surnumeres, mis rabas kohe alguses sellega, kuidas soolased veemolekulid mind kandsid ja hoidsid. Lastes endal veega üheks sulanduda, avastasin enda eest midagi veelgi erilisemat – kuna Surnumeri asub tsivilisatsioonist niivõrd kaugel, et valgusreostusest polnud juttugi, oli mu ees üks tähiseimaist tähistaevaist, mida olen kunagi oma elus näinud.

SPONTAANSEIM REISIOTSUS – üheotsapilet Iisraeli – elama mehe juurde, keda vaevu tundsin.
…
LÄBIMURRE – juhtusin juunikuus ostma pileti Poola pärapõrgus toimuvale tatokafestivalile, kuhu läksin pärast Iisraeli ikka veel sellisena, et ei teadnud, mida või miks ma teen – ikka veel otsides midagigi, mis paneks mind elusana tundma.
TÄHTSAIM POSTITUS NING OLULISEIM VASTUSETA KÜSIMUS – postitus sellest, mis sai pärast Poolat. Kirjutasin selle (ning ka sellele eelnevad suvepostitused) valmis enne Indiasse minekut ning panin konkreetselt selle postituse ilmumiskuupäeva paika 29. septembriks, mis pidi olema Indias toimuva joogaõpetajatreeningu viimane kuupäev.
KÕIGE RASKEM SÜDA? Mitte Joosepi juurde jooksmine kui ta mulle kirjutas veel sel ajal kui mõlemad Eestis olime. Olin just täpselt PÄEV varem selle nö kõige tähtsama postituse valmis kirjutanud.. kirjutanud, et olen Joosepist lahti lasknud.. 26. augusti hommikul aga kuulsin messengeripininat. Oleksin oodanud ükskõik mida, kuid mitte sõnumit Joosepilt. See on uskumatu, kuidas üksainus sõnum saab inimese elu pea peale pöörata. See oli vaid mõned päevad enne seda kui olin lendamas Indiasse. Veel Eestis olles leidsin, et on küll palju vastuseta küsimusi, kuid tundsin, et olin valmis üksi maailma vallutama hakkama. Ometi aga see üksiainus sõnum pani enesekindlal maailmavallutajal südame vähemalt kaks korda kiiremini põksuma ning tõi silma ka pisara. Nähes endas kõiki neid tugevaid emotsioone üles tulevat, lubasin endale, et enne oma joogaõpetajatreeningulõppu temaga ei räägi. Miks? Mul oli vaja panna meid ja eelkõige just ennast sinna haavatavasse kohta, et näha, kuidas tuleb Joosep toime teadmatuse ning selle raske ajaga, mil tal pole õrna aimu, kas tal on eales võimalust mind tagasi saada. Teadsin, et võin just nii temast ilma jääda, kuid seda enam pidasin seda vajalikuks – uskusin, et võiksin ja saaksin edasi töötada vaid sellise Joosepiga, kes ei tagane raskuste ees.
INSPIREERIVAIM LOOMING – luuletus nimega ”The invitation”, mille on kirjutanud Oriah Mountain Dreamer. Luuetusest sai minu tugipost.
It doesn’t interest me what you do for a living.
I want to know what you ache for, and if you dare to dream of meeting your heart’s longing.It doesn’t interest me how old you are.
I want to know if you will risk looking like a fool for love, for your dream, for the adventure of being alive.It doesn’t interest me what planets are squaring your moon.
I want to know if you have touched the center of your own sorrow, if you have been opened by life’s betrayals or have become shriveled and closed from fear of further pain!
I want to know if you can sit with pain, mine or your own, without moving to hide it or fade it, or fix it.I want to know if you can be with joy, mine or your own, if you can dance with wildness and let the ecstasy fill you to the tips of your fingers and toes without cautioning us to be careful, to be realistic, to remember the limitations of being human.
It doesn’t interest me if the story you are telling me is true.
I want to know if you can disappoint another to be true to yourself; if you can bear the accusation of betrayal and not betray your own soul; if you can be faithless and therefore trustworthy.I want to know if you can see beauty even when it’s not pretty, every day, and if you can source your own life from its presence.
I want to know if you can live with failure, yours and mine, and still stand on the edge of the lake and shout to the silver of the full moon, “Yes!”
It doesn’t interest me to know where you live or how much money you have.
I want to know if you can get up, after the night of grief and despair, weary and bruised to the bone, and do what needs to be done to feed the children.It doesn’t interest me who you know or how you came to be here.
I want to know if you will stand in the center of the fire with me and not shrink back.It doesn’t interest me where or what or with whom you have studied.
I want to know what sustains you, from the inside, when all else falls away.I want to know if you can be alone with yourself and if you truly like the company you keep in the empty moments.
LÄBIMURDEST LÄBIMURDJA – 30-päevane joogaõpetajalaager Indias samal ajal kui olin ise valinud olla teadmatuses, mida Joosep teeb või mõtleb. Ääretult hämmastav lihtsalt jälgida endas esile kerkivaid emotsioone, mõtteid ja tundeid ilma, et neile järgi annaks ega oma väikest sisemist, (palun vabandust väljenduse pärast), tähelepanuhoora jõustaks. 30 päeva jooksul koorusid mu ees kihtidena lahti avastused inimloomusest ning vastused nii mõnelegi küsimusele, mida olin juba pikka aega endalt (ning teistelt) küsinud.

SUURIM HIRM – lehmad.

PIINLIKUIM ÄPARDUS – tahtmatu liputamine Indias. Sellest muide blogis polnud kirjutanudki, kuid lugu on selline, et samal päeval, mil mind Mysores lennujaamabussi peale viidi ning linnas pidustused käisid, olin palunud oma autojuhil tee ääres peatuda, et saaksin oma viimaste ruupiate eest kaks jäätist osta. Jäätisemeheni jõudmiseks ning tagasi autosse saamiseks hüppasin üle aia. Bussipeatuses bussi oodates tuli mu reisisaatja juurde teine härra, kes õhetavate põskedega kõneles midagi keeles, mis oli mulle tundmatu. Kuuldu peale tuli ka mu reisisaatja põskedele varjund, mida seal enne polnud. Ta hakkas ilma midagi ütlemata ümber minu tiirutama. Miks? Üle aia kapseldes olin ise tähele panemata hakkama saanud millegagi, mida eelistaksin, et poleks juhtunud. Mul õnnestus oma seelik rebestada… TÄPSELT tagumiku koha pealt. Indias palja persega ringi jooksmine? Tehtud!

HULLUMEELSEIM SEIKLUS – jällegi India. Nagu ennegi kirjutasin, on India minu jaoks väga eriline paik. Mind peeti hulluks, et sinna üksi läksin. Võib-olla kusagil sügaval hingesopis pidasin ka ise seda hullumeelseks mõtteks.. Ometi aga oli kogu India kogemus vapustav – sain õhku ahmida ning oma mõistuspärasuses kahelda rohkem kui ühel korral. Hullumeelne? Absoluutselt.
PARIM OTSUS JA PARIMAST OTSUSEST VEEL PAREM OTSUS? Joosepist lahkuminek ning tagasi kokkuminek. Oleme nüüd Joosepiga palju rääkinud sellest, mis meie vahel ikkagi juhtus, leides ikka ja alati, et meie lahkuminek oli ilma igasuguse kahtluseta vajalik. Meie algusloos on olnud palju sarvedega puksimist, mõttetut kuuma pudru ümber jooksmist ning kõikvõimalikke ennast- ning teineteist õõnestavaid käitusmismustreid. Seeaastane eemal olemine lõi meie mõlema jaoks prisma läbi mille iseend kõrvalt näha. Just seline oskus iseend kõrvalt näha on suurim kingitus, mida endale (ja ka teineteisele) teha.
JOOSEPIST LAHUS? Täpselt 156 päeva.
RAAMATUSOOVITUS – ”Tõde. Ebamugav raamat suhetest”, mille on kirjutanud Neil Strauss. Raamat sattus minu radarile täiesti juhuslikult, ilma, et keegi seda soovitanud oleks. Lihtsalt nägin seda oma sõbra raamaturiiulil ning see lausa karjus mu järele – tõsi, võib-olla oli asi erkpunases kujunduses raamatukaanel. Leian, et Neil Strauss on erakordne kirjanik. Raamat on täis uskumatult häid kõnekujundeid ning jalustrabavat elutõde. Kui saaksin kellelegi soovitada lugeda ühtainsat raamatut, siis oleks see justnimelt Neil Straussi ”Tõde”. Raamatul on minu ja Joosepi suhte kujundamisel olnud vaieldamatult oluline roll.

SUURIM ÕNN – Mina ise. Enne kui hakkate kivisid loopima, palun, et annaksite võimaluse selgitada. Olen varasemates aasta kokkuvõtetes alati Joosepi oma suurimaks õnneks nimetanud. Sel aastal on aga just eelmainitud raamat aidanud mul mõista, et ainult siis, kui meie armastus kellegi vastu ületab meie vajaduse tema järele, on võimalik koos luua tõeline suhe. Aprillis Joosepist lahku minemine oli ehe näitaja, et olin oma elu ja õnne seadnud otsesesse sõltuvusse teisest inimesest. Armastasin teda, täpselt nii hästi kui oskasin ja täpselt nii palju kui tol hetkel oli võimalik.. NING ma vajasin teda.. liiga-liiga palju.
SUURIM ÕPPETUND – Joosep. Joosep on olnud mu elu kaabakas ja kangelane. Mõlemat samal ajal… ning mõlemad sildid olen ta külge kleepinud ise. Saades nüüd Joosepiga vabalt ja avatult rääkida sellest, mis oli, olen viimaks mõistnud, et juba kasvõi meie lahkuminekuloost on meil mõlemil kaks täiesti erinevat versiooni. Kui ütleksin, et pärast taasühinemist on kõik roosiline, siis valetaksin. Meil on palju traumat ja draamat, mida tervendada ja see on midagi, mis nõuab suurt pühendumist ning eneseületust, sest peame pidevalt teadlikult jälgima, et meie reageeringud teineteisele ei tuleks valukohast. Just Joosep on see, kes on olnud selleks päästikuks, mis paljastab minu vanu haavu ning just seepärast saan väita, et tänu nende haavade lahti rebimisele on mulle antud võimalus endaga tegeleda sellistel tasanditel, kuhu edasi kasvamiseks ja arenguks on paratamatult tarvis minna. Pole kahtlustki – Joosep teeb minust parema inimese. Iga päev.
SUURIM EBAÕIGLUS – millalgi oktoobrikuus, mil meil oli Joosepiga vaja töökohtade osas paar otsust vastu võtta, olin mina õige vastuse osas täiesti nõutu. Mis minuga aga nõutu olles juhtub, on see, et hakkan endalegi märkamatult täiesti valimatult sööma. Ühel saatanlikul õhtul, mil Joosep arvutis oma videoasju kokku pani, sattusin täielikku mõtetekeerisesse, mille tulemusena sattus minu valdusesse purk pähklivõid, mis hoogsa tempoga kadus lusikatekaupa sinna, kuhu päike ei paista.

JÕHKRAIM ÕPPETUND – otsustasin ükskord sõidu ajal hakata oma metsistunud kulme kitkuma, kuid ootamatu sõiduviperus pani käe just ”õigel” hetkel vääratama ning jäin ilma märkimiväärsest osast oma kulmust, mis oleks ideaalses maailmas võinud ikkagi oma kohale jääda. Muidugi läks ka nii, et kui mu kulmud metsistuvad marukiiresti, siis just selle augu täitmine võttis aega mitu kuud. Võib-olla ei peaks sõidu ajal selliseid täpsustöid siiski ette võtma.
JABURAIM LUGU – ööbides Uus-Meremaal ühel nendest tasuta ööbimiskohtades, juhtus midagi uskumatut. Nimelt läksin mina hommikul pissile ja hambaid pesema. Bussi juurde tagasi tulles ning ust avades olin lausšokis, sest vastu vahtis mulle suur hundikoer. Sekund hiljem mõistsin – SEE POLE MEIE BUSS! Lõin ukse kinni, karjudes erinevaid vabandussõnu, mille enda suust suutsin välja saada, pagedes samal ajal nii kiiresti kui võimalik. Õnneks polnud vaja kaugele joosta, sest meie buss oligi kohe selle ees. Õiget ust avades ning sisse hüpates polnud šokist aga midagi alles ning naersin kogu südamest, olles vaevu võimeline Joosepile selgitama seda, mis just juhtus. Joosep kuulas jutu ära ja arvas, et olen ikka taun küll. Mõned hetked hiljem võttis aga ka tema vetsuskäigu ette. Mina jäin bussi.. seal vaikselt oma asju ajades kuulen järsku õues Joosepi häält – sülgas vabandussõnu ette ja taha. Sekund hiljem oli ta juba minu kõrval, näost valge nagu tont. Mis oli juhtunud? Joosep läks ja ajas TÄPSELT SAMA bussi meie bussiga sassi. Minu vea ajal rahulikuks jäänud härrasmees Joosepiga enam härrasmehelik ei olnud. Lahkusime kiiresti sündmuskohalt, tundes meeletut häbi kuid naerdes kogu südamest, et mõlemad samal päeval sellise lollusega hakkama saime.
SPONTAANSEIM TEGU – suvalisest mäest üles kappamine. Ka see sündmus jääb Uus-Meremaal bussis elamise aegadesse. Olime just õhtust söönud, kui olime otsustanud lasta toidul jalutuskäiguga allapoole vajuda. Esialgne plaan oli niisama uitama minna, kuid väga ruttu tuli Joosepi näole minu jaoks tundmatu ilme, mille tõlgendamise alles hiljuti ära õppisin – sealt tuleb mingi vimpka-plaan. Nimelt vaatas Joosep meil otse ees olevat mäge ning ütles, et ”sellist asja polegi veel teinud, et esimesest suvalisest ettejuhtuvast mäest üles marssida”. Ei tahtnud minagi mingi pidur olla niiet ülesse me läksimegi. Vimpka-plaan oli see kohe kindlasti, sest mägi oli eramaa ning pidime tippu jõudmiseks ronima üle mitme erineva aia. Tippu jõudmiseks läks ligi poolteist tundi ning mõõtmatus koguses higi, kuid see kõik oli seda väärt. Tipus avanes meile tore vaade – paremalpool mäge oli kaugemal asuvate lumiste mäetippude taha loojuv päike, vasakulpool 100 meetrit eemal olev paarikümnepealine (häälekas) lambakari, kes kõik kobaras ainusilmselt iga meie liigutust jälgisid. Kuna matk oli spontaansemast spontaasem, siis mittemingisugust pildiaparaati meil ei olnud, mis aga ausalt öeldes tegigi kogemuse veel erilisemaks, sest teadsime, et peame võimalikult detailselt ringi vaatama, olemaks võimelised ka veel aastate pärast seda vaatepilti meenutama.
HULLUMEELSEIM TEGU – poole pea paljaks ajamine. Olin juba Guatemala hipisid vahtides mõtelnud, et võiksin oma juustega mingil moel eksperimenteerida. Tuli mõte ühe kõrva ümbert pool pead kiilaks ajada. Kui sellest mõttest Uus-Meremaal Joosepile rääksin, vaatas ta mind kuratlike põlevate silmadega, öeldes ei midagi muud kui ”go for it”.

UUS ASI, MILLEGA OLEN PIDANUD HARJUMA – kuna olen senikaua kuni vähegi mäletan, olnud patoloogiline kaamerasilma vältija, üritab Joosep seda kaamerahirmu minust välja juurida. Tema tehnika on muidugi erakordselt huvitav, sest ta peab heaks ideeks minust salaja äkkpiltide tegemise just sellistel hetkedel, mil pildistamist kõige vähem ootaksin.

UUS ASI, MIDA OLEN ÕPPINUD TEGEMA – patsi tegemine. Kuna minu ja mu õe vanusevahe on suisa 6 aastat ning külas, kus üles kasvasin, olid ainult poisid, pole ma kunagi just kuigi palju patside tegemisest teadnud ega ausalt öeldes ka huvitunud. Joosepile aga pats meeldib.

UUS ASI, MIDA OLEN HAKANUD ARMASTAMA – söögi tegemine. Need, kes mind tunnevad (või on tegemistel juba pikemalt silma peal hoidnud) teavad, kuidas mina ja söögi tegemine oli midagi, mida samasse lausessegi ei saanud panna, sellest rääkimata, et näha mind süüa tegemas. Sel aastal see aga muutus. Mul kukub pidevalt mingisuguseid ideid ”taevast alla” ning tunnen rõõmu nende täide viimisest.
PARIM KINOSKÄIK? Blenheimis.

PARIM REIV? Samuti Blenheimis. Meid kutsuti ühele rannareivile, mis algas kell 3 päeval ning lõppes järgmise päeva hommikul. Muusika poolest oli üritus täielik pettumus, kuid hämmastavamas kohas pole kumbki meist eales saanud reivitada. Täiesti suvalisele rannaribale oligi üles pandud DJtelk, suured kõlarid ning paar elu näinud diivanit.. ja see kõik oli niivõrd uskumatult lahe! Ööhakul tehti rannale ka suur lõke, pandi tööle kõikvõimalikud superägedad valgusprojektorid ning tehti tuletantsu. Lahelahelahe!

SUURIM INVESTEERING? Me pole Joosepiga kumbki erilised puhtusefriigid. Riietegi ostmist pigem üritame vältida, eriti just selle elustiili tõttu, mis meil praegu on – iga uus asi on sõna otseses mõttes lisakoormaks. Ometi aga ostsime Joosepile 6 uut trussikupaari. Uskuge, tal oli neid vaja.

MEELDEJÄÄVAIM ÜTLUS? Neid on kaks, sest ei osanud parimat välja valida. Siin need on:
- ”Hakka või varastama, kurat.” Lause ütles Joosep, mil me Uus-Meremaal toidupoes ringi kõndisime. Siin Uus-Meremaa toidupoodides suurt midagi peale ringi kõndimise teha ei saagi, sest kõik on ikka nii uskumatult kallis. Eriti kallis on liha. Kui me siin Blenheimis pidevalt eri põhjustel tasuta süüa ei saaks, siis oleks Joosep mul küll juba taimetoitlaseks hakanud, sest ise liha osta lihtsalt ei raatsi.
- Eelmise punktiga väga tihedalt seotud on teine Joosepi lause: ”Huvitav mitu siga sinu eest seekord saaksin?”. Viinamarjaistanduses olid meie kolleegideks umbes 80 Vanuatu poissi. See Joosepi lause sai välja öeldud niipea kui ta oli kuulnud, et poisid just Vanuatu saartelt on. Miks? Käisime ju 2 aastat tagasi Vanuatul ning seal olles pakkus kohalik mees minu eest Joosepile suisa 10 siga (millest võid lugeda siin). Just nii selle saareriigi elanikud endale naisi võtavad tänase päevani. Pakkumise sai Joosep muide ka seekord, kuid diil jäi sõlmimata.
KÕIGE MUSTEM (KVALITEET)HUUMOR? Seotud samuti Vanuatu poistega. Kuna nad olid meil täielikud homied, siis oli mul igal hommikul kombeks nendega täiega tuututada ja nalja visata. Ühel nendest hommikutest palusin, et nad õpetaksid mulle midagi bislama keeles (see on Vanuatu ametlik riigikeel). Muidugi olid nad sellega kohe nõus. Jäädi korra mõtlema ning siis juba öeldigi mulle üks lause. Kordasin seda ühe korra. Teise korra. Kolmanda korra.. ning siis tuli juba nii hästi välja, et poisid pidasid valju itsi. Mõistsin, et see lause pidi küll midagi räpast tähendama. Paludes neilt lause tähendust, itsitasid poisid ikka veel, kuid siiski selgitasid. Lause tähendus oli: ”ma söön su ära”. Hetk hiljem lõime me juba nukke, sest räpasusega polnud siin mittemingit pistmist – tegu oli puhtatõulise kvaliteethuumoriga. Nimelt on Vanuatu saarte elanikud alles mõnikümne aasta eest kannibalismist lahti ütelnud. Võin kihla vedada, et kui vanuatulased omavahel tülitsevad, siis karjutakse üksteisele (naljaga mõeldud) ähvardusi kellegi söögilaual lõpetamisest.. või et kui me Joosepiga neist mööda kõndisime, siis kindlasti arutati omavahel (naljaga), et kumb meist ketšupiga paremini maitseks.
KÕIGE SUUREM KAPSAPEA?

KÕIGE HIRMSAM PILT?

KÕIGE ARMSAM PILT?

KÕIGE ROHKEM KÜSIMUSI TEKITAV PILT?

SINISILMSEIM UNISTUS? – Sel aastal olen kahes postituses kirjutanud selle kohta, kuidas Joosep väga usinalt on hakanud kulda otsima. Miks? Isegi kui meile meeldib see elustiil, et teeme iga paari kuu tagant mingit uut tööd, on Joosep aga mulle ometi esimesest Uus-Meremaa tööpäevast saati rääkinud, kuidas tema tahaks ikka õudselt pensionile minna. Samal põhjusel alustas ta ka oma youtube kanaliga – lootuses muuta see, mida armastame, selleks, mis ka raha sisse tooks. Kuna videotega teenimisvõimalusest oleme veel kaugel, loodab Joosep varasele pensionile saada just sellega, et vaadata suvaliste kivide alla, kuhu keegi teine pole taibanud vaadata. Mulle meeldib mõelda, et Joosepi unistus on sinisilmne vaid tema siniste silmade pärast. Ootan väga seda päeva, et saaksime tööl mitte käia selle pärast, et peame, vaid seepärast, et võime!
EESMÄRKE JÄRGMISEKS AASTAKS?
- Kaotasin Joosepile ühe kihlveo, mille tulemusena olen sunnitud mitte ainult algusest lõpuni juhtima ühte videoprojekti, vaid ka selles ise näole andma.
- Senikaua kuni veel oma videoprojekti käivitame, on eesmärgiks teenida niivõrd palju raha kui vähegi võimalik, et viia ellu uus reisiplaan.
- Süüa kiivisid, sitaks palju kiivisid!
Selleks, et saaksime oma reisimistega jätkata ning et samasugust postitust võiks lugeda ka aasta pärast, esitan teile kõigile üleskutse subscribema Joosepi youtube kanalil, sest just algusaegadel loeb nii iga jälgija kui ka iga vaatamine. Lingi selle jaoks leiate blogi paremapoolselt äärelt.
ÕPETLIKKU UUT AASTAT KÕIGILE!
Armastusega
Miina