Iisraelis. See oli muide esimene lend mu elus, mil enne lennukile saamist nõuti, et oma seljakoti mõõdupuude vahele topiksin – sain korralikult rahakotti kergendada.

Tegin vea. Kui mult viisamees küsis, mis tööd ma teen, jäin alguses mõtlema jaaaaaaaa siis lõpuks ütlesin, et olen self-employed. Kui ta selle vastusega rahule ei jäänud ja edasi päris, siis olin juba nagu see Ungari farmi 15-aastane, kes laest vastuseid otsis, siis naerma hakkas ja ütles, et ei tea. Ei, mitte “nagu”, ma ilma naljata tegingi täpselt nii :D. Ilmselgelt võeti pass ära ja viidi ooteruumi, kus ootasid kõik need, keda kahtlaseks peeti (keda oli nii palju, et vaevu leidsin koha, kuhu istuda). Kogu aja selle ruumi poole kõndides vangutasin omaette pead ja ütlesin iseendale: “miskurat nüüd see oli???”. Kirjutasin tüübile ka, et mind praagiti välja, kuid too läks kohe õhku täis ning ütles, et hakkab kõnesid tegema, et mind sealt ära saada. Arvasin, et see pole nüüd küll vajalik, kuid järgmine inimene, keda paari minuti pärast jutustama kutsuti, olin just mina.. Vau.

Tüübile kuulub lehmafarm, mis on tema suguvõsas juba generatsioone olnud. Kuna tema pidi pärast minu ära toomist natukeseks tööle minema, palus ta minul teha mida iganes mu süda ihkas. Viskasin end talle kohe maja ette pikali maha. Peab tunnistama, et muhelus kippus jälle peale, sest mõistsin, et olen IISRAELIS kusagil mingi teki peal mingis LEHMAFARMIS oma valget Eesti tagumikku päevitamas..

Kuna teadsin, et mu valge perse seda kuuma päikest ilmselt liialt kaua ei kannata, siis tegin ära midagi, millest olin juba pikalt unistanud – kõik vajaliku selleks, et panna ananassimütsist ananassi kasvama. Jälle üks täidetud unistus!

Pilt on tehtud küll järgmise päeva hommikul, kuid need ilusad inimesed olid selleks seltskonnaks, kellega veetsin oma esimese öö Iisraelis ühes täiesti suvalises metsas, istudes enda jaoks kontvõõraste inimestega, rääkimas nendega nii maast, ilmast kui ka maailmast. Siin, kus nad istuvad, veetsin ka oma öö, täiesti lauslageda taeva all.

Eelmisel õhtul rabati mind sellega kui igaüks järsku kuskilt kotist kitarri, trummi või mingi kõristi rabas ning hakkasidki kohe spontaanselt oma asja ajama. Hommikulgi oli ”kultuuriprogramm”. Väga vabad ja mõnusad inimesed! Minu inimesed!

Esimene kord Tel Avivis

Lisaks sellele, et tüüp oli farmer, oli ta muude asjade hulgas ka joogaõpetaja. Korra nädalas pidi ta seega Tel Avivis käima joogatunde andmas. Kuna talle meeldib enne oma tundi käia kellegi teise tunnis end soojaks tegemas ning mulle tundus kolm järjestikust tundi veidi liiga palju (arvestades, et ta ka ise hoiatas, et tema tund saab intensiivne olema), siis otsustasin, et lähen kappan üksi Tel Avivi peal ringi.

Marketile jõudsin liiga hilja. Lausa nii hilja, et soovisin, et poleks sellist pilti kunagi näinud.

Tel Aviv on ilusate inimeste meka. Kõik on megasportlikud!

Tüüp rääkis mulle, et Tel Avivis on väga tugevalt tunda seda rahutust, mis inimestel tekib sellest, kui on palju võimalusi ning pidevaid uusi ahvatlusi (ilusate inimeste meka ikkagi ju). Keegi ei suuda pühenduda, sest kardetakse, et sellega võidakse millestki paremast ilma jääda ning seepärast liigutakse ühest suhtest teise, ühest rahulolematusest teise.

Golani kõrgendikud

Üle kahe järjestikuse päeva polnud me tema kodus mitte kunagi. Seekordne väljasõit oli põhjapoole, kohe otse Süüria piiri äärde, kus laiutavad imeilusad Golani kõrgendikud. Olen kusjuures kogu Iisraelis oldud aja jooksul uskumatult vähe pilte teinud ning ka kõrgendikest endist on pildid jäänud tegemata.

Golani kõrgendikel oli meie plaaniks ühe öö jõe ääres campida ning järgmisel päeval olime juba oodatud ühte pulma.

Minu teine öö lageda taeva all (mille eest oli mu süda ka seekord täis õnne ning tänulikkust, sest tundus ikka veel uskumatu, et selline asi võimalik on). Olin tüübis küll hirmsal kombel pettunud, sest ta vähkres ja vingus pool ööd mingite sääskede üle, kelle eksistentsist mina aga absoluutselt aru ei saanud. Telki ta ka millegipärast magama ei läinud. Inimesed on imelikud.

Hommikul käisin avastamas, kus me siis olime, sest kohale olime jõudnud lauspimedas.

Pilt tehtud samast kohast, kus eelmine, kuid teisele poole. Kui olin üles jõudnud, siis just sel hetkel läks selle põllu vahelt läbi seapere 3 põrssaga. Väga lamp asi, mis võiks õnnelikuks teha, kuid mina olin vaimustuses.

Mul oli Iisraelis praktiliselt alati üks ja seesama roosa kleidikalts, millega käisin nii ujumas kui ka matkamas või mida iganes, mis mul parajasti teoksil oli. Jäin sellega küll ühel Israeli esimestest päevadest lehmaaia külge sabapidi kinni niiet see oli mul isegi natuke ribadeks, kuid lemmikkleit on ikka lemmikkleit

Tüüp oli solvunud, et ma teda selle sääsevähkremise pärast tüdrukuks kutsusin, mistõttu ei tulnud tema üles enne kui olin talle ülevalt karjunud, et “Iisrael on hämmastav”

Toidu ostmine teeäärsetelt müüjatelt oli minu kõige lemmikum asi üldse. Tol hommikul tahtis tüüp mind alguses viia kuhugi veinikasse mingeid pasteedileibasid sööma, kuid palusin, et lahkuksime ja ostaksime midagi kusagilt tee pealt. Iisraelis on niivõrd palju eri rahvusi niivõrd palju eri kusiinide ning maitsenüanssidega, et see on lihtsalt vapustav!

Samal päeval sõitsime ühte külasse, kus tema parim sõber elas. Ideeks jätta auto sinna, vahetada riided (jah, ka mina sain oma roosa kaltsu seljast heidetud) ning minna pulma. Pulma, mille peategelasi ei tundnud ei mina ega naljakal kombel ka tüüp mitte. Iisraelis on see aga väga tavaline, et pulmakülalised kutsuvad pulma oma sõpru (ja need omakorda oma sõpru ja nood omakorda oma sõpru).

Sel pulmapäeval tutvusin esimest korda tema jaoks nende nö olulisemate sõpradega. Samade sõpradega on ta ostnud Portugalis suure maatüki ning arendavad seal mingitsorti kommuunimõtteid, käies igal aastal kuuks-paariks seal ehitamas ja möllamas. Ja oi, mölluvennad on need sõbrad kohe kindlasti. Mul ei lastud mitte ainsamatki jooki niimoodi ära lõpetada, et poleks vahepeal juba uut toodud. Tihti toodi uus isegi juba siis kui polnud eelmisega veel kuhugi jõudnud. Kuna pulma koguidee näis alguses olevat lihtsalt söömine (ja sööki seal oli!) ning üleüldine energia oli kuidagi madal, siis ma isegi ei pannud seda joomarlust ilmtingimata pahaks. Energia aga oli ausalt öeldes nii madal, et olime laua taga istudes juba tundideviisi oodanud, et DJ muusikat vahetaks (õigupoolest ootasid seda poisid, sest minul on kroonilise rahulolu haigus). Kella kümnest õhtul vahetatigi juba muusikat ning poistel hakkas kohe jalg tatsuma. Kuna mina ju alkoholi muidu ei joo, olin kella kümneks juba ammu mittealkohoolsele üle läinud, sest olemine oli hakanud juba toolil istudes veidralt diagonaali kiskuma. Seda peab aga tunnistama, et kui lapsed ja vanemad inimesed läinud olid, läks muusika pidevalt aina paremaks, mistõttu viisin minagi oma põksuva südame tantsima. See muusika meeldis mulle lausa nii väga, et tantsisin ja tantsisin ja tantsisin.. kella neljani hommikul välja.

Ööbisime tema parima sõbra majas. Jaaaaa pulmast mul pilte ilmselgelt ei ole, millest on mul endal ilmselt isegi rohkem kahju kui teil.

Järgmisel hommikul viis ta mind Süüria piiri äärde, mida kõik eelmisel päeval olid pulmas jõledalt kiitnud. Sellisest märgist sõitis ta täiesti suvaliselt mööda.

Ei tea, kui hästi see kostub, kuid just järgmise videoklipi ajal tüüp ütles klipis näha oleva ala kohta, “see kõik on miiniväli”:

Samas kohas oli ka üks maha jäetud, või tegelikkuses oleks õigem öelda, et ära pommitatud linn. Siin on kaevuvaremed, kus me mõned minutid enne selle pildi tegemist ujumas käisime. Hirrrrrmuskülm oli. Kui olin alguses sisse hüpanud, kirusin teda maapõhja, et ta mul sinna käskis tulla, kuid tegelikkuses sain ju aru küll, et sigaäge kogemus jälle mingis Süüria-piiri-äärses kaevus ujumas olla käinud. Seal linnavaremetes ilmselgelt oli ka teisi inimesi ehk tuleb välja, et Iisraelis ongi asjad ikka hoopis teistmoodi ning reeglid on heal juhul soovituslikud.

Pisipisikesed astmed. Seljas muidugi seesama roosa kleit, millega olin just ka seal kaevus käinud ujumas.

Käisime ühes kohalikus külas/linnas söömas. Iisraelis saab arhitektuuri järgi kohe aru, kas tegu iisraellaste või araablaste külaga. See oli araablaste küla.

Samas linnas oli mingi magustoidukoht, kus meil oli ”go crazy”, sest tahtsin kõike maitsta.

Pärast lõunat algas mitmetunnine sõit tagasi Be’er Tuviasse. Pikka aega ei rääkinud me midagi. Mina lihtsalt olin hetkes ning nautisin oma tühja pead, kuid tundsin tüüpi piisavalt hästi, et teada, et tema peake täiega genereeris midagi. Ühel hetkel tegigi ta suu lahti. Küsis, kas olen kunagi kedagi armastanud. Tal oli selleks päevaks juba mõnda aega olnud probleem sellega, et ma olevat.. mehine. Alguses see meeldis talle, sest tähendas otseselt, et minuga ei olnud ega tulnudki kunagi mittemingisuguseid probleeme. Mida aga aeg edasi, seda rohkem tema minusse ära armus, kuid mina tõmbusin üha rohkem tagasi ja tagasi ja tagasi, olles emotsionaalsuse poolest umbes kusagil köögivilja tasemel. Ehk see oligi nii – mina lihtsalt rahulikult eksisteerisin, kuid oma “eemalolekuga” olin tekitanud selle, et mu ees oli väga ebakindel mees, kellel oli mitmeid (ja ma tõesti mõtlen MITMEID) kordi päeva jooksul vaja minuga oma selle hetke tugevamaid tundeid ja emotsionaalseid probleeme vaja arutada. Ilmselt lootis ta, et ma seal peol, kui nad mind konditsiooni viivad, siis võtan oma müürid, mille väidetavalt olen pärast Taanit taas enda ümber ehitanud, alla, kuid seda ei juhtunud. Kõik need tunnid, kui seal tantsisin, olin täiesti omaette ega polnud väga vastuvõtlik sellele, et ta pidevalt end minu “mulli” üritas pressida. Vastuseks tema esitatud küsimusele küsisin hoopis ise, et miks ta sellist asja küsib. Ta ütles, et oli eile oma parimalt sõbralt pärinud, mida too minust arvab, ja sõber oli tüübile öelnud, et on minust täiesti vaimustuses.. eriti veel sellest, kui õrn ma olen. Tüüp oli muidugi kohe vastu vaidlema hakanud, kuid sõber oli öelnud, et see tüdruk lausa õhkavat endast seda, et on armastust täis, kuid on ilmselgelt hiljuti haiget saanud ning seepärast haavatavam kui kunagi varem, ja see olevat hirmusilus. “Kuidas siis sellega on?”. Jaaaaaa siis sain aru, et tüüp tahab Joosepi kohta rohkem teada. Olin talle Taanist saati lihtsalt öelnud, et olen hiljuti lahku läinud ning ei ole valmis end millegi uuega siduma, rohkem ta selle kohta midagi küsinud polnud. Oli lihtsalt minu nö konditsiooni senimaani väga austanud, mitte kunagi sundides mind tegema midagi, mis polnud minu jaoks mugav. Kuid nüüd oli vististi ta piir täis.

Istusin seal veel hetke, nautides veel korra seda tühjust, kus mu pea ikka veel oli. Ma ei tahtnud sinna minna, kuhu tema tahtis. Absoluutselt ei tahtnud. Olin aga temaga algusest peale aus olnud ning alati teda austanud sellega, et rääkida, kuidas asi on, et siis anda talle võimalus reageerida sellele viisil, mis oleks tema tõega vastavuses, tähendagu see minu jaoks mida iganes. Niisiis. Pikk hingetõmme ning rääkisin talle loo Joosepist. See oli ausalt öeldes esimene kord pärast lahkuminekut, kui kellelegi temast jutustasin. Palju polnudki selleks vaja, sest rääkisin talle kohe loo sellest, miks ma tegelikkuses üldse aastaid tagasi sinna budistlikusse Tai templisse läksin. Läks umbestäpselt neli lauset selleni, mil olin ise oma pisaratesse uppumas. Kui lõpetasin, vaatas ta mind armastavamate silmadega kui kunagi varem. Siis ei öelnud ma juba enam midagi, sest sel samal ajal, kui tema seal järjekordselt hakkas pläkutama oma tolle hetke emotsionaalsest kliimast (mis oli 5-minuti-taguse ajaga võrreldes muutunud 180 kraadi), olin mina mõtetega mujal. Sain aru, et pole absoluutselt endale loonud seda ruumi, et Joosepi pärast kurb olla. See kurbus ilmselgelt oli koguaeg mu sees olemas. Misasja ma nüüd veel teen?

Mida ma tegin? Läksime Be’er Tuvia randa, sest ta helistas oma vennale ning kutsus tolle randa jalutama, sest tahtis talle mind tutvustada. Ilm oli ilus, rand oli ilus, minu pea jälle tühi.

Teine kord Tel Avivis

Üks tüübi möllusõpradest omab Tel Avivis airbnb korterit ning kuna tal juhtus üle pika aja, et terve korter oli vaba, pakkus ta meile võimaluse, et võiksime tulla ööpäevaks Tel Avivi, teistega jälle linna peal käia, ning siis selles korteris ööbida. Siin elutuba.

..mis oleks võib-olla isegi tõsi, kui seda puud ees ei oleks, sest selle viimase suure maja taga on otseselt rand. Tüüp ise pidi varahommikul ära minema, et farmis olla, kuid mina soovisin Tel Avivi jääda. Tüübi sõber lubas mulle, et võin kuni õhtuni selles korteris olla. Istusin hommikul sel rõdul pikka aega, aina imestades selle üle, kuidas mu elu nii hea on.

Lõpuks tuli end ikka välja ajada, sest hommikusöök vajas söömist. Falafel (ja mingi muu värk) pita vahel.

Tel Avivis on üks võimalikke ja täiesti ametlikke elukutseid koerte jalutamine.

Need mootoriga tõukekad on Tel Avivis sigapopulaarsed.

30-minutilise jalutuskäigu kaugusel Tel Avivi keskusest on Jaffa vanalinn

..ja see oli ikka ehe kirbukas, kuid kuna tänapäeval on ju populaarne, kui kellelgi kodus vanad asjad on, siis ütlevad isegi kohalikud, et seal kallis on.

Andsin Tel Avivi marketile ka uue võimaluse, kuid seal oli niiiiiiii palju rahvast ja kõik räuskasid niiiiiiiii valjusti, et olin ruttu hullumise äärel. Välismaalane muidugi ka maksab tunduvalt rohkem kui kohalik.

Tagasi Be’er Tuvia poole läksin rongiga. Algul ehmatasin kõike seda rahvast väljas nähes, sest eurooplasena esimene mõte läheb sinna, et ju siis on hoone mingil põhjusel rahvast täiega täis, kuid tegu oli hoopis turvakontrolliga.

Samal ajal kui mina olin Tel Avivi peal ringi vahtinud, oli tüüp muretsenud terve posu värskeid puuvilju. Isegi kui mõnikord paneb imestama, kuidas üks mees saab selline kuradi eit olla, siis tegelikkuses on ta ikka päris super.

Jeruusalemm

Terve linn on täis pisemate või suuremate mütsikestega juudipoisse ning väga vagalt riietuvad naisterahvaid.

Tõesti terve linn on nendega täitunud. Tel Aviviski on selline välimus lausa harv.

Kuid Jeruusalemma marketil pilt koheselt muutub. Ei mingeid mütsikesi. Ei mingeid lokikesi. Ei mingeid konservatiivseid riideid ega kaetud õlgu. Taaskord väga turistine koht.

Marketid on Iisraelis ilmtingimata sellised kohad, et poest asju ostes maksad kohe kindlasti vähem.

Toiduelamusi on seal marketil aga absoluutselt seinast seina. Eelistan küll jätkuvalt neid tänavatoidukohti, kuid siiski põnev!

Surnumeri

Kuna jõudsime Jeruusalemma liiga hilja (tüüp oli ajaplaneerimises superhalb, kuid Iisraelis käibki nii, et kui sulle mingi kellaaeg öeldakse, siis võid arvestada vähemalt kahe lisatunniga), siis Jeruursalemmas vaid turuga piirdusimegi, sest tundus hea idee surnumere äärde jõuda enne kui juba täiesti pimedaks läinud oli.

Palestiinlaste kommuunid. Elavad absoluutsetes hurtsikutes. Sissetulekuallikaks tavaliselt kitsekasvatamine, keda nad ümbruskaudsetes mägedes karjatamas käivad, et kõrbest süüa leida. Paremalpoolsel mäekünkal kitsed ka näha.

Koht, mille me alguses gpsi sisse olime pannud, mingisugust telkimiskohta ei võimaldanud niisiis saime natukene ringi seigelda ning kõnesid teha, et nõu küsida. Lõpuks jõudsime ühte täiesti offroad kohta, saabudes küll siiski lauspimedas. Kui olime oma platsi välja valinud, tuli tüüp välja sellise valge linaga, millele projektorit peale suunates oli meil perfektne valgustus. Tõsi, pildil näeb suht hirmus välja..

Tüüp jäi seal veel tükiks ajaks midagi ringi sahmima, kuid mind tõmbas otse merre. Jätsingi ta sinna ning panin künkast alla, visates kleidi juba poolel teel seljast (oli ju lauspime) ning lasin koheselt soolasel veel endaga üheks sulanduda. Milline hämmastav tunne see oli – harjumusest juba valmistuda ujumiseks, kuid koheselt aru saada, et see pole absoluutselt vajalik – lastagi kontrollist ning üleüldse kõigestkõigest lahti ja vahtida tähti, avastades enda eest ühe tähisemaist taevaist, mida on mul eales olnud õnn näha. Lihtsalt mina ja tähed. See oli nii ilus. See oli nii ilus, et hakkasin kohe sealsamas nutma. Ei, mul ei läinud soolvesi silma. Tahtsin väga seda kogemust kellelgagi jagada. Ja see keegi polnud see tüüp (kes ilmselt nagu mingi suur mäger ikka veel midagi täiesti tähtsusetut otsis)… vaid Joosep. Fakk.

Näeb megakaootiline välja, kuid olin meie platsist täiesti vaimustuses. Ideaalsemat paika, surnu mere ääres, lageda taeva – tähtede ning täiskuu – all oli siiralt võimatu ette kujutada. Tegu oli minu kolmanda ööga lageda taeva all.

Meie platsilt mereni olid ju vaid mõned sammud.

Seal on hipisi, kes on samal alal elanud juba aastaid. Imetlen nende vastupidavust, sest surnumere ääres pürgivad suvel kraadid lausa 50 või isegi rohkemanigi. Meiegi lahkusime praktiliselt juba päiksetõusul, sest nii nagu mu mäger vingus sääskede üle, tuli ta ka kuumusega veel halvemini toime kui mina

Paljud vanad campijad on endast igasuguseid madratseid ja muud nodi maha jätnud, mis ausalt öeldes mõjub pigem rõvedana (kui sellise asjana, mille eest eelmistele tänulik olla).

Ka meie platsi all olid mingid kaltsud, kuid kuna tüübil oli suur vaip kaasas, siis ei saanud selle koha rõvedusest üldse arugi. Seal päiksevalguses mõistsin, et oleksin pidanud tema mägerdamisele tänulik olema, sest sel ajal kui mina käisin minevikku taga nutmas, lõi tema meile armsa platsi.

Hipid, kellega eelmisel õhtul lõkke ääres istusime.

Lahkudes oli juba umbes 30 kraadi isegi kui tunnid olid ikka veel hommikused.

Isegi kui eelmiselt pildilt võib jääda mulje, et sinna võib täiega tavalise sõiduautoga minna, siis nii see absoluutselt pole. Tüüp käis juba hommikul seda autot sealtsamast telkimisalalt üles puksiirimas ning sellest viimasest künkast edasi ei saanudki. Meist nad sinna maha jäidki.

Koht on umbestäpselt siin Dargot Cliffside juures.

Datlikasvandus surnumere ääres kõrbealal. Kuumust pidavat datlid hirmsal kombel armastama.

Sildid on Iisraelis kõik heebrea, araabia ning romaani tähestikes.

Kui olime võtnud suuna tagasi Beér Tuvia poole, sõites seekord Jeruusalemmast mööda, siis hakkas tüüp mulle näpuga ühe koha poole, öeldes “Näe, siin juhtus ime”. Sama tegi ta ka 10 meetrit hiljem. See oli väga ehe näide sellest, kuidas ühe pisikese riigi alal võivad olla üliusklikud inimesed, kes siiralt usuvad, et see maa ongi ülimaagiline ning samal ajal neid, kelle arust see kõik on heas mõttes natuke jabur. Kuna aga neid, kes usuvad maagiasse, on palju ja nad on nõus selle maagia eest maksma, siis on sel põhjusel Iisrael üks väga kallis riik, kus elada.

Lõuna päriskohas. Pildil baklazaan tahiniga. Muide alati, kui me kusagil campimas käisime ning lõket tegime, siis panimegi lõkkesse fooliumi sisse mässitud maguskartuleid või baklazaane või isegi kapsaid. Absoluutselt vapustav söögielamus ning vähemalt minul midagi rohkemat polnudki kunagi vaja.

Be’er Tuvia lehmaprintsessielu

Be’er Tuvia on selline küla, mis Eesti mõistes annab vähemalt aleviku möödu välja. Kuna kõrbealad on järjest suurenemas, on aina rohkem inimesi kolimas kohtadesse, mis varem olidki pisikesed külad. Beér Tuvias on selline asi tekitanud huvitava tänavapildi, kus keset alevikku võib vabalt olla lehmaaedik või viigimarjakasvandus ning selle kõrval jälle tavalised elamud – seda siis kuni järgmise farmirajatiseni.

Tüüp väitis mulle, et vaid mõned aastad tagasi olla hobuseaiast edasi kõik olnud lage maa ning ta isegi nägevat siit seda, kui Jeruusalemmas lund olla sadanud (distants 60 km, kuid Jeruusalemm on natuke nagu kõrgendikul).

See hobune oli kohe südamest minu hobune. Ja ma isegi ei teadnud, et mulle hobused meeldivad! Ma olevat esimene inimene, keda see hobune endale ülilähedale laskvat.

Granaatõunapuu. Ta aias oli veel kaneeli- sidruni ning muid huvitavaid minu jaoks ülieksootilisi puid. Iisraellaste aias on ka mitmeid erinevaid maitsetaimi, sest herbaalteed on üks esimesi asju, mida külaliste tulles pliidile keema pannakse.

Kui oled Iisraeli tulemas ja soovid kohalikele muljet avaldada, siis täiesti võrratud on isetehtud tisane-teed, mille jaoks saab turult osta posu kuivatatud puuvilju, kallata need üle külma veega, lisades jääkuubikuid ning lasta sellel seista senikaua kuni puuviljad hakkavad veele uue värvuse andma. Tüüp oli vaimustuses ning kõik külalisedki, kes seal käisid, kiitsid taevani.

Elasin seal majas kõige ehedamat printsessielu. Ma ei pidanud mitte kunagi mitte midagi tegema. Mitte midagi minult ei oodatud. Pigem käisid kõik teised pidevalt küsimas, kas mul on ikka kõik olemas ja hästi. Alguses on selline asi ju tore, kuid lõpuks hakkab ikka HIRMUSigav. Mul hakkas lausa nii igav, et otsustasin proovida ise hummust teha. Kui tüüp pärast hummuse maitsmist vaatas hummust samasuguse loterii võitnud näoga nagu ta mind alati vaatas, siis oli sellel mulle mõju, mida on raske sõnadesse panna. Kogesin oma nahal seda, et kui keegi on igast sinu käigust ja liigutusest niivõrd vaimustuses, siis vähemalt minus avas see mingitsorti söögitegemise reservuaarid, millest polnud kunagi isegi teadlik olnud. Ma mitte ainult ei hakanud selle peale täiega süüa tegema, vaid seda ka nautima ning mu loovus asjade välja mõtlemisel aina kasvas ja kasvas. Mõtelge selle peale! Kuidas võiks teie suhe paraneda kui oma partneri vigade nina alla hõõrumise asemel hakkaksite tema pingutusi hoopis tunnustama?

Teine asi, mida tegin, oli selle golfikäruga lehmade olemasoleva heinarea korrastamine, et see hein, mille nad oma nina heina sisse surumisega on ülikaugele lükanud, tagasi nende ette jõuaks. Isegi kui söögitegemine mulle meeldima hakkas, siis see oli lemmikum asi üldse!

Neil olid lehmad neljas eri Beér Tuvia paigas, kuhu ma siis selle golfikaga kohale kärutasin, kihutades oma roosas kleidis juuste lehvides läbi aleviku. See siin oli üks neid kohti, kus heina lükkamisel süda alati verd tilkus, sest see oli esimene koht, kus nägin, kuidas selle heina sees on konkreetselt prügi.

Kuna Iisraelis on suvel hirmuspalav, siis rasedate lehmade ette on pandud selline suur propeller, et nad võiksid selle ees end jahutada.

Küla peal

Beér Tuvia juures hämmastas mind, kuidas hoolimata meeletust kuumusest ning kuivusest on kõikjal kirevates värvides lillepõõsad.

Üleüldse on selle küla elanikud ka ise lillelised ja päikselised, kaunistades hoolega ära nii oma aiad kui ka lausa prügikastidki.

Paaril korral minu seal olemise jooksul võtsime golfika ning läksime ilma igasuguse eesmärgita suvaliselt külavahele sõitma.

Kapsapõlud. Mu lemmiksõidud olid aga kahtlemata just hoopis viinamarja- ning viigimarjapõldude vahel.

Sõitudel tegi alati kurvaks see, kuidas absoluutselt kõikjal on prügiprügiprügi. Olen aga rõõmus selle üle, et suutsin nii mõnegi kohaliku vähemalt mõtlemagi panna sellele, et äkki ikka ei ole normaalne, et see hein, mis siin loomadele ette kantakse, on täis kilekotitükke ning plastiktorude juppe..

Tüübi korraldatud workshop

Tüüp korraldas oma ajurveedikust sõbraga workshopi, kus tema tegi joogaosa, millele järgnes ajurveedalikel põhimõtetel tehtud õhtusöök ning siis ajurveedateooria tüübi sõbralt. Minu vastavastatud köögimaagia tõttu pandi mind köögitoimkonda.

Kui olime ära söönud, läksid kõik välja tsillima ning end vabaks laskma. Ei läinud kaua hetkeni, mil jälle pillid välja toodi:

Kui olime taas sisse läinud et teooriat kuulata, siis vabandati mu ees ette ja taha, et see heebrea keeles oli. Mul oli aga ülisavi. On tõesti raske leida asja, mis mind endast välja viiks või ebamugavalt tundma paneks. Oli aga üks asi, mis seda tegi – olin toa kaugeimas nurgas ja mul hakkas õudseeeeeeelt palav. Kuna seal mu kõrval oli ventilaator, siis keerasin selle otse enda peale ja siis istusin seal, tundes end jälle rahulikult ja õnnelikult. Kui asi oli läbi saanud, siis vabandati mu ees jälle. Selle peale rääkisin neilegi enda ainsast probleemist, mis mul oli tekkinud.. lõpuks oma jutule lisades, et tundsin end nagu üks tüübi lehmadest, kellest eespool pildi panin, kui nad seal selle suure ventilaatori ees end jahutasid. Kõik teadsid, millest ma rääkisin, kõik naersid – pole kahtlustki – MINU inimesed.

Mu lahkumispidu

Kuna tüüp pidi minu eelviimase päeva õhtul asju ajama, siis pakuti sellel ajurveedalikul workshopil välja, et nad peavad mulle küll sel juhul lahkumispeo korraldama.

Pillid kätte ning kõik ajavad jälle oma asja. Mina istusin ühe teise tüdrukuga ja lihtsalt vaatasime seda kõike pealt. Pöörasin ühel hetkel tema poole ja ütlesin, et loodan, et ta teab, kuivõrd palju tal vedanud on, et SEE tõesti ongi nende igapäevaelu:

Sellel roosade pükstega tüübil oli tütar, kes seal ringi lasi nagu see olekski kõige tavalisem asi üldse.

MINU inimesed!

Viimane õhtu Iisraelis

Tüübi vend kutsus meid oma sünnipäevapeole. Vend elas Beér Tuviast umbes pooleteise tunni kaugusel. Olin jälle justkui tagasi esimesel õhtul, sest olukord oli täpselt sama – mina istumas võõraste keskel, kes aga ilma pikemalt vaatamata mind kohe omaks võtsid.

Vahetult enne meie lahkumist jäin tüübi vennaga kahekesi istuma. Ta rääkis mulle oma reisimistest ning jõudis lampi selleni, et jutustada mulle Uus-Meremaast. Kuulasin ja kuulasin.. vaatasin ta säravaid silmi ja kuulasin veel. Kui ta oli lõpetanud, siis ütlesin talle lihtsalt seda, et mul on Uus-Meremaa viisa. Tema vastus üllatas mind. Ta ütles: ”Päriselt? Miina, mine”. Teadsin, et tal on õigus. Teadsin, et see, kui olin Taanis ütelnud, et ega see backmisasi mind enam ei kõneta, siis tõrjusin hoopis seda osa minust, mida olin aktiivselt üritamas alla suruda. Fakk.

Minek

Kui lennujaama poole sõitsime, küsisin talt, mida kuradit ma tema arvates teen siis, kui tagasi tulen. Ta hakkas mulle asju ette lugema: alates sellest, et oli sõpradega plaaninud Beér Tuvia rannal üles panna suure telgi, et seal kaks nädalat järjest campida ja surfata kuni selleni, et oktoobris tulevad Iisraelis igasugused megakreisid festivalid või näiteks hoopis selleni, et tahab mind Egiptusesse viia ja mida muud kõike veel.. Kuulasin teda, pikka aega, kuid lõpuks segasin ikka vahele ja parandasin oma küsimust, öeldes, et ma ei saa siin lihtsalt mitte kuradi midagi teha. Ta oli alguses segaduses, kuid lõpuks ütles, et kui ma tahan tööd teha, siis ta võib mulle midagi otsida, öelgu ma vaid, mida teha tahan.

Kogu ülejäänud tee ei olnud mu pea mitte tühi, vaid lausa mõtlemisest paistes. Ta elu oli perfektne. Ma sobisin ta perfektsesse ellu. Ma sobisin Iisraeli. Ma isegi sobisin sinna lehmafarmi.. Tema pere armastas mind. Ta sõbrad armastasid mind. Tema armastas mind. Ja mina armastasin neid kõiki… peale tema. Mida ma teen?