Conklin.. ehk sellest, kuidas Joosep ükskõik mis ajal, ükskõik mis kohas keskealistel meestel jalust nõrgaks võtab

Banffist oli meil pikk sõit Edmontoni ning sealt veel pikem sõit Fort McMurraysse. Tõsi, vahe kahe distansi vahel oli küll pooletunnine, kuid arvan, et 4- ning 4,5-tunnist sõitu võib vist ilma üldsuse hukkamõistuta tüütuks nimetada.

Sõitnud olime me selleks ajaks juba päevi ning meile mõlemale meeldis idee, et saame sel päeval ”koju”. Koduks nimetas Joosep Fort McMurrays olevat maja, kus ta ühe paarikese juures tuba rentis. Õigupoolest oli ta seal elanud praktiliselt juba oma Kanada-aja algusest peale ehk maikuust saati.

”Kodu”

Fort McMurrayini me (Joosep) aga vastu ei pidanud. Mina vajusin juba tund-kaks enne ära. Omaenda nokkimise peale üles ärgates, üritasin ka Joosepile selgeks teha, et on täiesti OK, kui ta peaks end pidama nii väsinuks, et me kusagil mujal peatume ning Fort McMurraysse tol päeval jõudma ei peaks. Mu mälestustes registreerunud järgmise momendina nägin ma aga juba taga madratsil lamades aknast päevavalgust ning tundsin läbi aegade suurimat pissihäda. Olles karuhirmust selleks ajaks juba julgelt üle, siis olin valmis juba endale tuttavate liigutustena lihtsalt autoukse lahti tegema -> ise välja minema -> ukse kinni panema (et Joosep ära ei külmuks) -> püksid jalast tõmbama -> maha kükitama -> ja kiirestikiiresti tagasi autosse kappama. Sain aga juba väiksema nihelemise peale Joosepilt küsimuse, et kuhu ma lähen. Ei saanud ma aru, et kuhu mujale tema arvates täiesti suvalisel koidikuvalgusel minna on.. ikka pissile ju. Joosep aga ei lubanud. No misasja. Üldse ei saanud aru. Joosep ütles vaid mingi ähmase selgituse, et seal olevat teised autod ka.. Variant sellest, et ma “siis kahe auto vahele pissin” talle aga ei sobinud. Tuli siis välja, et me oleme auto parkinud kuhugi motelli/bensujaama ette, kus inimtegevus käib 24/7 ja ma enam sellise metslasena ei saa käituda nagu varem. Millal me üldse sinna parkisime või kuidas ma üldse taha madratsi peale sain, ei mäleta. See sai meil olema kolmas järjestikune öö autos. Kuid ei, see pole veel kõik!

Fort McMurraysse oli veel jäänud kaks tundi. Joosep oli hommikul saanud sõnumi oma bossilt – kuna ta pidi nagunii järgmisel päeval tööl olema, siis boss arvas, et me võiksime juba selsamal õhtul projektile sõita ning tema ja ta naisega õhtust süüa. Ei me ilmselgelt öelda ei saanud. Saimegi vaid Fort McMurrayst läbi sõita, Joosepi Kanada emale-isale tere öelda, päris-dušši all käia ning ees oli järjekordne 2 tundi sõitu Conklinisse, kus nende praegune projekt asub. Siis ma veel ei teadnud, et Conklin on lihtsalt väiksemat sorti pommiauk.

Vikipeedia andmetel elab seal umbestäpselt 185 inimest. Enamus neist on vististi indiaani päritolu seltskond, kelle standardid üldiselt on nagunii valge inimese omadest poole madalamad – seda muide mitte seepärast, et nad valgest inimesest halvemad oleksid, vaid neid lihtsalt ei koti. Mitte midagi ei koti. Ei huvita neid ei naabri arvamus ega veel vähem võõra oma. Igatahes mingil põhjusel soovivad sinna mingid uued inimesed kolida ning seetõttu sai Joosepi boss suurte rahadega projekti peale, et sinna uhiuusi elamuid rajada.

Kohale jõudsime õigel ajal ning oli selge, et olime väga oodatud. Eelkõige küll Joosep, sest isegi kui Joosep luiskas mulle sellest, et bossi naine mulle lennujaama oli vastu tulemas, siis see oli tõsi, et ilma Joosepita seal projektil asjad katki jäänuks/jäid. Peale Joosepi oli seal projektil tööl veel kaks inimest: 1) Dale, kes kanepipeana just kuigi terav poiss ei ole 2) Trevor, kes väidetavalt saab 150 dollarit tunnis lihtsalt selle eest, et ta augu servas vaatab, kuidas teised tööd teevad. Andsin Joosepi bossile küll teada, et ma oleksin nõus Trevori tööd tegema 100 dollari eest tunnis, kuid praeguse seisuga on lepingud veel allkirjastamata.

Eespool vasakult Joosepi boss ning Joosep. Taga vasakult Trevor omas elemendis olemas ja paremal kanepipea.

Joosepi bossiga (keda edaspidi kutsun nimega Paul) sain ma aga sekundipealt hästi läbi. Pauli naisega muide ka ehk see võimalik 6 h sõitu lennujaamast oleks ilmselt isegi üleelatav olnud. Samuti ei eksitanud Joosep mind selle jutuga, et Paul mulle ka juba tööd on otsinud. Vana hakkas mind kohe pommima eri küsimustega, et mida mulle teha meeldiks ning mis mind ikka õnnelikuks teeb. Kõige selle taga on muidugi see väike faktor, mille Paul ka välja ütles – kui ta mind siin Fort McMurrays õnnelikuna hoiab, siis ei taha ju ka Joosep ära minna. Ausalt ei tea, mis see Joosepi saladus on, et ta keskealiste meeste südamete võitmises nii hea on. Parem jään igaks juhuks ignorantseks ning õnnistatuks ega ürita selle fenomeni mõistmiseks oma nina liiga palju igalepoole pista.

Paul igatahes on veenev mees. Ta oli juba ära korraldanud selle, et ma järgmisel päeval sealsamas Conklinis kohtuks ühe restorani omanikuga, kes on Paulile Edmontonist olulisi juppe toomas. Mingil väga haigel põhjusel mõtles Paul juba enne minuga tutvumist, et ma võiksin restorani juhtimise enda peale võtta, sest omanikul on haiged puusad, kuid opile ei saa ta minna, sest ei ole kedagi, keda ta usaldaks restorani üle võtmisega. Üritasin küll Paulile selgeks teha, et ma pole kunagi isegi ettekandjatööd teinud, rääkimata sellest, et teaksin midagi restorani juhtimisest, kuid Paul on väheke teiselt planeedilt – kui ta on midagi pähe võtnud, siis teda maa peale mina vähemalt tuua ei oska.

Ööseks jäime me siis sinna Conklinisse. Paul arvas, et me võime vabalt nende karavanis diivanil magada (ma tegelikkuses suht veendunud, et diivanipakkumine oli mulle ning ta oleks Joosepi hea meelega oma voodisse enda ja oma naise vahele võtnud), kuid me olime autos magamisega nii harjunud, et veetsime hea meelega ühe öö veel seal. Järgmisel päeval enne lõunat pidi nagunii see restoraniomanik sinna olema jõudnud ning siis saan mina juba Fort McMurraysse tagasi sõita ning Joosep võib ise vaadata, kas ja kelle kaisus ta seal magab. See naine aga ei tulnud ja ei tulnud. Kella 11-sest prognoosist sai järsku 7 õhtul ning mulle oli ruttu selge, et pean seal veel ühe päeva olema. Ja teate mida? Mehed olid kõik tööl ja ma sain terve päeva Pauli naisega tšillida. Jumal tänatud, aga ta on päriselt ka tore. Ta viis mind isegi Conklinis väljasõidule, mis, tõsi, kestis ~10 minutit ning jättis mind täiesti külmaks – nagu öeldud, seal pole mitte midagi. Conklinis on küll olemas bensiinijaam ning kaks söögikohta, mis elatuvadki vaid sellest, et kümnete kilomeetrite raadiuses pole isegi ainsatki toidupoodi, mistõttu eri projektidel või lähedal asuvatel õliväljadel tööl olevad mehed saavad sinna sööma minna. Kes oleks osanud arvata, et ma ühel päeval bensiinijaamast kui vaatamisväärsusest kirjutada võiksin..

Joosep omaniku koeraga “pommiaugus”, kus ma veetsin ka absoluutse enamuse oma ootetundidest just seal mudas ringi mütates. Pildil osati ka näha, milliseid maju nad sinna ehitasid.
Kuna aga isegi mudas müttamine võib lõpuks igavaks muutuda, siis tundus hea idee üks lõunauinak teha ning oma magamata unetunde sellega tagasi teha. Pilt tehtud autos juba madratsil oleskledes. Joosep ripub kusagil seal mingi reka küljes. Vasakul näha ka Pauli treilerit.

Igatahes, restoraninaine lõpuks tuli, oli, tutvusime jaaaa see oli täpselt nii ebamugav kui ma arvasin, et see olema saab. Leppisime aga kokku, et homsel päeval lähen ma talle restorani külla ja teen veidi juttu. Seega hiljemalt järgmisel päeval pidin ma tagasi Fort MCMurrays olema. Kuna aga Joosep oli just tööpäeva lõpetamas, tuli otsus veel üheks ööks sinna jäämisest lihtsalt. Saime jälle Pauli ja tema naisega õhtust süüa ning Pauli monolooge kuulata. Paulile Paul väga meeldib (jah, see oligi nii mõeldud).

Ühte pean ma aga ütlema. Meil on Pauliga väga vedanud (isegi kui Paul mingil arusaamatul põhjusel arvab, et temal on Joosepiga vedanud). Kogu Conklinis oldud aja jooksul ei olnud Joosep mitte ainult titulleeritud oma tunnipalgale, vaid Paul maksis kinni ka kõik tema söögikorrad ning saan praeguse seisuga öelda, et ostab isegi mõnikord talle riideidki. Mulle Paul riideid küll pole ostnud, kuid üritab siiani järjepidevalt aru saada, mis mind ikka õnnelikuks teeks ning kõigele lisaks korraldas mulle selleks samaks Fort McMurraysse tagasi sõitmise päevaks kaks korterivaatamist, sest Joosepist oli rendifirmal veits pohhui, kuid kui Paul niite tõmbas, siis nähti väga vaeva, et meile sobivaid vaatamisaegu pakkuda. Joosep ise jäi teadmata ajaks Conklinisse.

Et vältida endale tüüpilisi pikki postitusi, siis kirjutan sellest, kuidas mul restoranis ning korterite vaatamisel läks, juba järgmisel korral.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s